Kes võltsib õpikutes ajalugu?
Hiljuti tekitas meil ja mujalgi elevust ühe vene teadlaste rühma postsovetlikes riikides ilmunud ligi 200 kooliõpiku sisu analüüs. Töö tulemus osutus õpikute autoritele kriitiliseks: ajaloosündmuste edastamise kõrvalt kostitatakse noorsugu tihtipeale russofoobliku laadi mütoloogilise kokteiliga oma konkreetse etnose iidsusest ning igipõliselt kõrgest kultuurist. Eriti paistavad selles osas silma Ukraina ja Baltimaad.
Meenutades enda nõukogude aegset koolipõlve ja tudengipõlve kinnitan omaaegse ajalookäsitluse tugevat ideoloogilist kallutatust. Näiteks kasvõi praegu mõnevõrra ehk liigpositiivselt hinnatud „hea rootsi aja" kirjeldamisel - Tartu Ülikooli avamine 1632. aastal oli ju igati edumeelne, kuid antud suursündmust kompenseerivalt varjutas 1695-1697 kohutava näljahäda kulgemise ning majanduslik-demograafiliste tulemuste ja keskvõimu ebakompetentsete vastumeetmete üsnagi ekspressiivne kirjeldus. Seevastu Põhjasõja (1700-1721) geopoliitilist resultaati hinnatakse Eesti NSV ajalooõpikus loomulikult igati lootusrikkalt. Vene tsaarivägede halastamatust sõjapidamistavadest vaenlase (Rootsi) valdustes (mis näljahäda tagajärjel olid niigi jubedalt laastatud) saab ainult veidi aimu; sellel aspektil peatutakse aga põhjalikumalt taasiseseisvunud Eesti teemakohastes üldhariduslikele õppeasutustele mõeldud käsitlustes. Tõsi küll, mainimata rootsi vägede vähemalt samaväärseid julmusi juba vene piiriäärsetel aladel.
Samuti hinnatakse negatiivselt tsaar Paul I (1796-1801) valitsemise ajal Balti provintsides 1797. a. sisseviidud nekrutivõtmise süsteem (sarnaselt nii mõneski teises Euroopa riigis kehtinud väesüsteemile). Näiteks A. Adamsoni ja S. Valdmaa raamatus nimetatakse seda „verekümniseks" (kuni 1874. aastani ca 145.000-150.000 eesti meest). No jah, lohutuseks: nekrutiandmise kohustus võiduks näiteks ka paarkümmend aastat varem sisse viia. Tolleaegsed riigid üleüldse vajasid muide häid soldateid...
Samuti ollakse õigustatult kriitilised pärisorjuse juurutamisele ligikaudu sajaks aastaks. Siin on tegu minu meelest kõige suurema tagasilöögiga.
Üldiselt on ajalooõpikute tähelepanelik lugemine vägagi õpetlikult-huvitav ning kohati isegi teatud optimismi sisendav vaimutöö - näituseks kasvõi Tartu Ülikooli taasavamine 1802 või eestlaste arvu tunduv suurenemine 19. sajandi lõpuks. Loomulikult võib tuua veel palju igasuguseid näiteid.
Samas aga oponeerin nendele pessimistlikele seisukohtadele, mille järgi objektiivne ajaloo esitamine koolides lausa ilmvõimatu on. See oleks paljuski, kuigi mitte sajaprotsendiliselt, siiski võimalik (lõpuks jääb konkreetne ajaloofakt ikkagi faktiks), kui ei olnuks nii mõnegi autori teadlikku (sic!) vassimist ning erinevates vormides ilmnevat nö riiklikku ideoloogist tellimust ajalooõpikute koostajatele. Seda nii Eestis, Venemaal ja mujal.
Õnneks ei valitse meil säärane ajalooliste narratiivide vastasseis, nagu seda on Iisraeli ja Palestiina viimase saja aasta ajaloo tõlgendustes. Vaat seal ma ei näe küll mingit üksteise mõistmise lootustki.
P. S. Järgnevalt esitan soovitatud kirjanduse lühinimistu:
- A. Adamson, J. Ant, M. Mihkelson, S. Valdmaa, E. Värä. Lähiajalugu. Õpik XII klassile. Tallinn, 2003.
- A. Adamson, T. Karjahärm. Eesti ajalugu. Tallinn, 2004.
- A. Adamson, S. valdmaa. Istoria Estonii. Tallinn, 2000.
- M. Laar, L. Vahtre. Lähiajalugu gümnaasiumile I-II. Tallinn, 2006-2007.
