Keskaja-empaatia
Johan Huizinga suurepärane raamat “Keskaja
sügis” jõudis minuni Jaan Kaplinski soovitusel ja Arvo
Mäe saadetuna Rootsist 1986. aastal ingliskeelse paperback’ina.
Sünge, vaene, kole ja pime keskaeg, millisena meile ülikoolis seda
ajajärku kirjeldatud oli, varises äkki kokku. Nagu nõiavitsaga
tuli selle asemele pilt müütilisest Burgundiast oma rafineeritud
õukonnaelu, flaami primitiivide kunstirevolutsiooni ja aumeheliku
rüütlikultuuriga. Võib-olla kaldusin Huizinga mõjul
tollal isegi teise äärmusesse, võttes keskaja suhtes liiga
idealiseeriva hoiaku. Tallinlasena toetas minu tegu aga gooti stiilis vanalinn,
hiliskeskaegse rikka, sõltumatu ja kunste soosiva Tallinna oivaline
tunnistus, mille mõnes mõttes vaimsest analoogist, Jan ja Hubert
van Eycki loomingust tõukus Huizinga uurimus. Huvitav, kui palju
mõjutas Huizinga Juri Lotmani vaadete kujunemist.
Kuigi
Huizinga avaldas “Keskaja sügise” ligemale sada aastat tagasi,
pole teos oma teedrajavast ja (kunsti)ajaloolasi siiani inspireerivast
tähtsusest midagi kaotanud. Kui võrdlen Huizinga teost näiteks
Georges Duby tuntud käsitlusega “Katedraalide aeg”,
jääb sarnast ilukirjanduslikku ja esseelikku töömetoodikat
kasutav Duby pigem kaotajaks, kohati tüütult suuresõnaliseks
epigooniks (selle kõrvutusega ei taha ma küll vähendada
prantsuse ajaloolase töö olulisust). Kunstiajalugu tõuseb
Huizingal ajaloo kõige mõjukamaks abiteaduseks ja maalikunst
suurte kirjelduste, tagantjärele tehtud olustikuliste rekonstruktsioonide
lähtepunktiks. Nagu Huizinga tabavalt märgib, tähendab keskaegne
realism tegelikult hüperidealismi (lk 232).
Ja Huizinga idee
“ajaloolisest aimust” peaks igale tõsisele ajaloolasele
tuttav ette tulema kui vaimne olek, ilma milleta minevikusündmusi
konstrueerida ei saa.
Huizinga on esimesi suuri nimesid
mentaliteediajaloolaste seas ning “Keskaja sügist” tulekski
võtta eelkõige ühe piirkonna mentaliteedi ajaloona, milles
toodud näited kommete kohta peavad ilmselt paljuski paika ka keskaegsest
Tallinnast (pro Eestist) kõneldes.
Mati Sirkeli tõlge
hollandi keelest on eeskujulik! Loovale tõlkijale kohaselt pakub ta
välja mõne uudiskeelendi, näiteks esineb raamatus, paraku
ebajärjekindlalt, Flaamimaa ammu juurdunud Flandria asemel. Kuid natuke
eksitav on öelda burgund burgundlase ja albigenslane albilase asemel.
Kahjuks pole aga toimetajad märganud, et nimekuju Charles V tarvitatakse
nii Prantsuse sellenimelise kuninga kui Eesti traditsioonis keiser Karl V
puhul.
Aga muidu minu õnnitlused raamatu tegijatele.