Keskreformierakond alustab ja võidab!
Jälle valima? Milleks? Mis muutub? Kui palju?
Tõenäoliselt saab valimistel suurima arvu hääli
Keskerakond. Mis pole ka ime, arvestades nende osavat meediakampaaniat ja
tööd “kohtadel”. Reformierakond ja IRL jäävad
enam-vähem võrdsetele positsioonidele. Sotsiaaldemokraadid
suurendavad esindatust veidi, Rahvaliit kaotab küll kohti, kuid
pääseb parlamenti ja ka rohelised – või vähemalt
isikumandaadiga Marek Strandberg – astuvad üle Toompea lossi
lävepaku.
Nagu president Toomas Hendrik Ilves on lubanud, teeb ta
pärast seda kõige enam hääli saanud erakonnale ettepaneku
valitsuse moodustamiseks. Ta peab oma sõna, ükskõik kui
ebameeldiv see talle pärast Keskerakonna ja Rahvaliidu presidendivalimiste
kampaania üleolevat tonaalsust ka ei ole.
Keskerakonna esimene tegu
pärast seda on ennast õhku täis tõmmata. Edgar Savisaar
hakkab ennast üleval pidama nagu tegelane tuntud laulukesest “Viisk,
põis ja õlekõrs”. Kõigepealt näidatakse
kõigile teistele erakondadele oma üleolekut ja alandatakse neid
põhjalikult – profülaktika mõttes ja ka emotsionaalse
revanši saamiseks.
Pärast vaimset eneserahuldamist asutakse
asja kallale. Tulevastele partneritele teatatakse, et nende koht on tegelikult
ukse taga, kuid kui nad ennast piisavalt alandlikult üleval peavad, siis
võib läbirääkimistest ehk ka midagi välja tulla.
Keskerakonnale iseloomulikult peetakse läbirääkimisi mitme
partneriga korraga, antakse ohtralt vastukäivaid lubadusi ning segadusse
ajavaid märke. Kõik see lubab
valitsusläbirääkimistest segast ning raskesti mõistetavat
veidrat tsirkust.
Keskerakonnal on kasulik jätkata tugeva ja
pragmaatilise partneriga. Sellisega, kelle trikid ja retoorika on ette teada.
Keegi ei taha ju oma positsioone nõrgendada ning ootamatute probleemide
ette sattuda. Keegi ei taha probleeme – kõik tahavad
võimu!
Ning Reformierakond nõustub heal meelel
Keskerakonnaga koostööd tegema. Seda tehakse ju praegugi. Teised
valitsusse ei pääse. Koalitsioonilepingus loobub kumbki erakond oma
kõige krõbedamatest valimisloosungitest. Seda on lihtne
põhjendada – need ei sobi koalitsioonipartnerile! Mis
tähendab, et valijate jaoks olulised lubadused hüljatakse
külmalt. Kas peaministriks saab Savisaar või Ansip, pole oluline
isegi neile endile. Peaasi on võimu juures olla.
Sündinud
moodustis ehk Keskreformierakond jätkab riigi valitsemist nagu ennegi.
Jätkub ka ministeeriumide läänistamine – kumbki osapool
“erastab” jätkuvalt talle alluvaid ministeeriume, nendes oma
mõjuvõimu ja ustavate ametnike hulka suurendades.
Mis
omakorda tähendab, et lõpule jõuab riigi valitsemine
valitsuse tasemel ja seda asendab valitsemine erakondade kontrollitavate
ministeeriumide tasemel. Poliitikat tehakse ainult oma ministeeriumi raamides.
Küsimärk ripub vaid keskkonnaministeeriumi kohal – kes
saab endale Villu Reiljani endise lääni koos pärisorjade,
maade(vahetuste), metsade ja rahaga? See ongi Riigikogu valimiste ainus
käegakatsutav tulemus. Viisk ja põis jätkavad valitsemist,
seekord ilma õlekõrreta.