Sest seni, kuni Eestis pole KGB teema selgeks räägitud, peavad paljud, ehk isegi kümned tuhanded inimesed oma südametunnistusel kandma musta plekki. 

Minu hea sõber, arst ja intellektuaal Endel-Roman Rose istus ühe viimase nõukogude poliitvangina aasta otsa Patarei vanglas selle eest, et ta paljundas kirjutusmasinal neljas eksemplaris Nõukogude Liidu Demokraatliku Partei manifesti. Arvo Pesti, kes saadeti viieks aastaks Siberisse range režiimiga parandusliku töö kolooniasse, on mu koolivend, küllap nägin teda Tartus eksamisessioonil tol temale saatuslikul 1983. aasta kevadel. 

Dissidendid, teisitimõtlejad. Mõni neist on saanud elukutseliseks vastuhakkajaks – nagu Tiit Madisson –, mõni on kibestunud, mõni mitte. 

Aga see teine pool? Koputajad, kaastöölised, ohvitserid? Üks endine KGB ohvitser ajab tulusat ja lugupeetud turvaäri; mõned on väidetavalt spetsialistidena aidanud üles ehitada iseseisva Eesti Vabariigi kaitsepolitsei tehnilist poolt.

Olen rääkinud mitmete endiste KGB-lastega. Nendega rääkides peaks süda lausa haledaks minema, kuulates juttu sellest, kuidas mõni mees ei teinud muud, kui istus puldis või autoroolis, kuidas kaastöölistega tuli kohtuda metsas, kännu otsas, ja kuidas kohustuslik viinapudel aitas talumatut ängi leevendada. Variante on veelgi, kas või soov välismaale teaduslikku komandeeringusse sõita. 

Mäletan, kuidas ma vene ajal ehmatasin, kui üks tuttav tunnistas, et ta oli minu käest saadud Aleksandr Solženitsõni “Gulagi arhipelaagi” andnud lugemiseks “ühele miilitsamajorile”. Selle raamatu omamise eest paistsid trellid. Tuttav lohutas mind: “Ära karda, mis sest, et miilits, tegelikult on ta oma!” 

Teine inimene rääkis, et kui ta oli KGBs ülekuulamisel, siis andsid mõned eestlastest KGB ohvitserid nõu, kuidas ülekuulamisel käituda, või jätsid toast lahkudes koguni toimiku lauale, et ülekuulatav saaks ennast teiste tunnistajate jutuga kurssi viia ja end mitte sisse rääkida.

Rainer Nõlvak kavatseb 1. mail korraldada “Teeme ära!” sarjas lepitamise päeva. Aga see lepitamine on tühi ja nõrk, kui see ei puuduta kõige valusamaid küsimusi, sest eestlased veavad endaga kaasas rasket hingetaaka ja selgeks rääkimata asju. Nagu näiteks hääletu allaandmine Stalinile 1939. aastal. Nagu kollaboratsionism nõukogude võimuga poole sajandi vältel. Nagu suhted eestlaste ja venekeelsete eestimaalaste vahel. Nagu endiste KGB töötajate ja koputajate avalikustamine. 

Kuulge, mehed ja naised, kes te tegite KGBga koostööd! Kui teil on olemas südametunnistus, siis on teil ka südametunnistuse piinad. Tehke nii, nagu tegi Urmas Nagel, paluge oma ohvritelt andeks. Uskuge, teil hakkab kergem.