Kirik, pedofiilia ja Harry Potter

Mäletan, kuidas ma paari aasta eest tahtmatult naerda turtsatasin, lugedes kellegi eestlase netiarvamust teemal “Paavst”. Eestlane oli lugenud üht artiklit Tema Pühaduse avaldusest, mis liigitas “Harry Potteri” lood katoliiklastele küsitava väärtusega kirjanduse alla. Ja oma suhtumist näitas ­ilmselt Potterilembeline lugeja ­kommentaariga “Paavst? Ei tea kes see veel arvab ennast olevat?”.

Paraku näitas ta eelkõige siiski oma ignorantsust. Ükskõik milline on lugeja isiklik hoiak, ei saa mööda faktist, et katoliku kirik on maailma suurim ja funktsioneerivaim organisatsioon, millel on 1,1 miljardit liiget. Just nii mitmele inimesele on Vatikani soovitused tõsiselt võetavad.

Potteri korporatsioon oli paanikas. Kaotades näiteks 22% USA lugejaskonnast (just niipalju on Ameerikas katoliiklasi), võib isegi selles mastaabis impeerium hakata oma uste sulgemise peale mõtlema.

Rahustamaks kõiki Potteri fänne, võib öelda, et tänaseks on toimunud suur leppimine: viimane Potteri film jõudis eelmise aasta suvel ekraanidele koos Vatikani täieliku heakskiiduga.

Katoliku kirikuga seostub viimasel ajal aina enam meie ajastu “viimane ametlik pahe” – pedofiilia. Ei lähe mööda kuudki, kui taas “lahvatab pedofiiliaskandaal”, mille keskmes on üks või teine preester. Ning taas võtab sõna lihtsakoeline eesti netikommentaator, keda tsiteerides “katoliku kirik toodabki pedofiile”.

Olen pikemat aega mõelnud, et kogu seda probleemi armastatakse vaadata vaid ühest aspektist, kaalumata teist kontseptsiooni, mis tundub palju loogilisem kui see, et katoliiklus või preestriseisuseks vajalik tsölibaat just nagu ajendaks pedofiiliale.

Kas pole loogilisem, et potentsiaalne pedofiil valib juba eos oma tegevusareeniks katoliku kiriku kui organisatsiooni, mis sajandeid on tegelenud laste, orbude ja sotsiaalsete heidikutega

Oletame, et meil on tegu hüpoteetilise (noore) mehega, kes tunneb endas pedofiiliaalget. Paari aasta tagune statistika väitis, et iga saja mehe hulgas varjub üks pedofiil – seega nende noorte meeste hulk on üsna suur. Kuna isegi meie seksuaalselt ja moraalselt vabanenud (või vastupidi, sellesse moraalitusse vangistunud) maailmas ei saa oma sellesisulisest kirest kuidagi ei rääkida ega seda ka avalikult rahuldada, peab vastava soodumusega inimene leidma endale võimalikult ohutu väljundi. Siinkohal selgub, et ring on piiratud: ameteid, mille käigus mees saab pidevalt kokku puutuda mitte üksnes laste, vaid eelkõige nende lastega, kelle õiguste eest isiklikult keegi ei võitle, on üsna vähe.

Kuna ideaalseks sihtgrupiks on orvud, on parima juurdepääsuga neile sotsiaalhoolduse valdkonna töötajad ning katoliiklikus maailmas tähendab see valdkond sageli kiriklikke lastekodusid või kloosterkoole. Seega üritab pedofiil imbuda lastekaitse, sotsiaaltöö, hariduse või preestriseisuse ridadesse. Ka Eesti viimased näited on kujundlikud.

Siin aga hakkavad hinnangud erinema. Eesti lastekaitsjaid ega sotsiaaltöötajaid ei hakata automaatselt pedofiiliatempliga häbimärgistama. Igaüks saab aru, et see töö on vajalik ning muutub seda vajalikumaks, mida rohkem pedofiile end lastekaitsja maski taha varjab. Palju turvalisem on leida vaenlane kaugemalt, salapäraste katoliiklaste ridadest. Kuna Eestis on katoliiklaste hulk üliväike (umbes 6000 inimest), siis suure tõenäosusega ei ole enamiku eestlaste tutvusringkonnas ühtegi katoliiklast.

Lihtne loogika ütleb, et kui tõesti iga saja mehe hulgas peidab end üks pedofiil, on nende arv maailmas ülisuur. Läinud aasta seisuga oli katoliiklikus maailmas 408 024 preestrit, lisaks umbes 800 000 vaimulikku ordusse kuuluvat inimest (maakeeli munka või nunna). Ainuüksi selle statistika alusel peaks maailmas seega olema umbes 4000 end katoliku kiriku preesterkonna ridadesse sisse seadnud pedofiili. Teades, kui populaarne on praegu “paljastada” mõni vastav skandaal kiriku ridades, tuleks pigem imestada, et neid ei lahvata lausa ülepäeva.

Ehkki kirik esindab kõike jumalikku, ei ole tal paraku jumalikke võimeid. Seminari astuvatelt noortelt ei pressita ei spetsiaalse küsimustiku ega valedetektoritega välja vastust küsimusele, kas nad liituvad kiriku ja preesterkonnaga sellepärast, et sealtkaudu rahuldada oma ihasid laste kallal, või on nende sooviks teenida inimesi ning Jumalat preestri raske ning ennastohverdava tööga.

Pedofiil peaks olema rahul: mõned aastad seminari tagavad talle eluaegse juurdepääsu orbudele ja altaripoistele ja seda tunduvalt intensiivsemal ja emotsionaalsemal tasandil kui orvu ja sotsiaaltöötaja või lastekodukasvataja omavaheline vahekord.

Eile küsiti minult (ja üldse mitte pahatahtlikult), kas mul selliseid uudi­seid lugedes on ka vahel piinlik olla katoliiklane. Ma vastasin, et mitte. Ma ei suuda kuidagi uskuda, et kiriku maine reaalselt mõtlevate inimeste silmis kannatab üksikute tema ritta oma tee leidnud inimeste häbiväärse käitumise läbi. Paraku ei kirjuta Eesti meedia katoliku kirikut mainides reeglina muust kui pedofiiliast, seega on arvamuse kujunemiseks vaid väga ühekülgsed võimalused.

Meie ajastul, mil me kõik naudime kahe tuhande aastase kristliku maailma vilju ilma kristliku maailma kohustustele allumata, on väga lihtne unustada, et kogu tänapäevane sotsiaal- ja hoolekandesüsteem (ja laiemalt, kogu inimeste võrdsuse ja isikupuutumatuse printsiip) on välja töötatud ja funktsioneerima pandud katoliku kiriku poolt. Orbudekodud (nagu ka vaestemajad, seegid jm) on kauges ajaloos asutatud kaitsmaks neid ühiskonna heidikuid, kes Vana-Rooma aegadel ülemklasside lõbustamiseks huntide ette oleks visatud. Nüüd on kirik situatsioonis, kus ta peab ise hundid oma ridadest välja viskama.

Pedofiilia vohab kõikjal ning ehkki selle esinemine vaimulikus maailmas on eriti groteskne ja võigas, ei anna ükski statistika ega meetod alust arvata, et kirik peaks selle pahe eest kas kaitstud olema – või seda ise looma.

Autor on roomakatoliku kiriku liige aastast 1983.