EE nr 45 Ära loe
Tänavune oktoober jäi minu mällu kui rõõmustavalt rikas Mihkelsoni-kuu. Mitte lihtsalt taas ühe juubeli pärast, ei, hoopis ühe eesti tippkirjaniku seni teenimatult varjujäetud loomingu vastuvõtu ja mõistmise uue taseme pärast. Kirjanike Majas etendus Lembit Petersoni näitetrupi äärmiselt tundlik ja hästi komponeeritud luulekava Ene Mihkelsoni luuleloomingust. See oli esimene kord, kus Mihkelsoni sügavalt intellektuaalset luulet ka laval tõesti mõisteti ja tunnetati. (Seda Areen ei kajastanud.) Järgnes sisukas ja analüütiline, intellektuaalselt väga põnev Mihkelsoni-konverents Tartu Kirjanike Majas, kus kirjandusteadlased Tiina Kirss, Arne Merilai, Eva Rein, Virve Sarapik, Janika Kronberg, Aare Pilv, Aija Sakova, siinkirjutaja ja kirjanik Kivisildnik kõnelesid Ene Mihkelsoni luule- ja proosaloomingust süvitsi, intrigeerivalt ja vägagi väärtustavalt. Tulemas on ka vastav kogumik nn mihkelsoniaanat. (Seda Areen ei kajastanud.) Konvrentsi lõpus esitleti Ene Mihkelsoni uut luulekogu “Uroboros”, mis on sisuliselt kriitik Kajar Pruuli tehtud subjektiivne, ent asjatundlik ja esinduslik valik luuletaja eri aegade loomingust. Seda võttis Areen kajastada.
Ent kõige toimunu taustal oli mul sügavalt häbi lugeda 4. novembri Areenist Fagira D. Morti kirjutist Mihkelsoni luule värske valikkogu kohta. Ega ei pea ju tõesti lugema, kui inimese luulemõistmine on raskendatud. Aga palun ärme siis eksponeeri oma sallimatut rumalust nii valjuhäälselt! Tunnen häbi ka Ekspressi toimetuse pärast, sest kahjuks pole tegu mitte juhuautoriga, vaid teie oma kultuuritoimetajaga, kes oleks justkui kutsutud ja seatud kultuuri, sh ka kirjandust kui mitte mõistma, siis vähemalt erinevaid kultuurinähtusi sallima. Nimetatud toimetajal paistab olevat suuri raskusi ka kaastöö tellimisega, miks muidu on Areeni veerud viimasel ajal nii ühetaolise lalinaga üle ujutet?
Vabandan kõigi kirjandussõprade ees Eesti Ekspressi kultuurivälise teo pärast.
Lugupidamisega
Sirje Kiin
Hobuse nägu või unenägu
fdm “soperdab” Areenis räigelt Ene Mihkelsoni luule kallal. Tammsaare ja Vilde monumente püüab omakorda õhkida el. Hungveipingid kultuurirevolutsiooni rutiinis. Jaan Kaplinski: “Tüütus tüütus sügistalviste / kärbeste pirin kirjanike majas.” fdm tsiteerib teksti, mis tema taibu ületab: “Kuhu kadus tetraeeder See mis / ilmutas end karjamaal.” Kurb võimetus. Tetraeeder on ju üldistatud hobusenägu! N-ö välimise ilu geomeetria. Kes kordki suksule päitseid pähe pannud, sel oleks kergem. Kirjatsura projitseerib oma riknevat hinge heale süvaluulele ega leia sealt vastet. Saab bumerangiga vastu larhvi ja kukub koledasti kiruma.
Normaalse sisemise ilu juures läinuks ent risti vastupidi. Sest EM on Tammsaare-mõõtu kirjanik, kes selleni kasvanud romaanikolmikuga “Matsi põhi”, “Nime vaev” ja “Ahasveeruse uni”. Ühes asjas on sapiseenel siiski õigus: minagi ei soovita “Uroborost” enne nautida, kui suurromaanide või valikkogu “Kaalud ei kõnele” vana rasva all ei ole. Pehmest peast võib tõlgendus muutuda hobuse unenäoks. Öömäraks.
Arne Merilai
kirjandusteooria õppejõud
***
Häbi ja kurb oli seda kirjutist lugeda, sest kahetsusväärselt on Ene Mihkelson Eesti kirjanduses ja kultuuriruumis väga oluliste küsimuste tõstatajana niigi väärilise laiema tunnustuseta; ka tema hiljutine juubel jäi muude sündmuste varju. Ometigi on Ene Mihkelson maailmakirjanikuna samas reas Joy Kogawaga Kanada kirjandusest või Toni Morrisoniga Ameerika kirjandusest (seda rida võib jätkata veel pikalt).
Lahmiva kriitika ilmumine paneb küsima, kas see on ehk märk sellest, et aeg ja ühiskond laiemalt ei ole veel küpsed meie oma aja- ja elulugudega tegelema, sealhulgas mahavaikitud asjade, painavate, õudutekitavate, piinavate ja häbiväärsetegi asjaoludega silmitsi seisma. Tekib küsimus, kas on ehk (eesti) identiteet nii ebakindel, et see sellest kriitilisest enesessevaatamisest kõikuma ähvardab lüüa? Nii Kogawa kui Morrison on oma teostega vastavalt Kanada ja Ameerika ühiskonnas rahvuslikke müüte murendanud ja inimesi eraldi, aga ka rahvana identiteediküsimustega tegelema ning üht-teist ümber hindama sundinud. Tundub, et vastav protsess Eestis seisab veel ees.
Lugupidamisega
Eva Rein Tartu ülikool, inglise filoloogia õppetool
