EE nr 48
Ligi pooled kirurgid lahkuvad välismaale Olen kaua jälginud olukorda Eesti meditsiinis, viimased aastad mitte enam Eestist. Pean väga lugu dr Tepist ja Mustamäe Haigla kirurgidest, kõikidest Eesti kirurgidest ja teiste erialade arstidest. Mul on kurb tuua võrdluseks, et tunnitasu, mille poole püüeldakse, on 2 korda väiksem kui Austraalia hariduseta registraatori tunnitasu, millele veel tööandja lisaks pensionifondi maksab (9%) ja millelt tulumaks on 10%. Samas on see üle 10 korra väiksem perearsti tunnitasust siin. Mõtlen, et üha raskem on olla ka perearst Eestis – erialaspetsialistide abi saamine muutub üha raskemaks, head kolleegid lahkuvad. Veel ikka ei saada aru nn ülevalpool, mis tegelikult juhtub. Ja siis saades meili, et kui ma koheselt ei ilmu allkirjastama mingit avaldust järjekordsele bürokraatiailmingule perearsti kvalifikatsiooni säilitamiseks Eestis, ise ja füüsiliselt ja kohe, siis pean sooritama uuesti perearsti eksami!! (Olen siiani I kat. perearst olnud Eestis 1993. aastast.) Töötan Melbourne’is, maailma suurlinnas, olen läbinud siinse akrediteerimise ja mind aktsepteeritakse. Aga Eestis uuesti eksamile? Avaldust nõutakse järjekordsele registreerimisasutusele, millistele olen saatnud aastate vältel dokumente palju kordi. Arvan, et kui see raha, mis meil kulub bürokraatiale, anda kirurgidele palgaks, saaksid nad sama palka mida kirurgid siin, mis on rohkem kui perearsti palk ja sõltub vägagi kirurgi lõikuste raskusest. Siis saaksid ka Eesti kirurgid soetada endale kinnistuid, mis teeniksid neile tulu elu lõpuni, veeta nädalavahetusi jahiga merel, reisida, mängida golfi, sukelduda ja omada kõiki teisi hobisid – taastada end tööks ja tunda elust rõõmu, nagu see toimub siin. Siin maal on arst väga lugupeetud, sest saadakse aru – kõige kallim vara on inimene ja tema tervis.
Lugupidamisega
Siiri Kasesalu-Lydimois
Ärgem unustagem
EE nr 48
Verine esmaspäev 1. detsembri sündmused Eestis 80 aastat tagasi on ka tänapäeval hoiatavaks näiteks, mis võib juhtuda, kui kaotada valvsus (omariikluse) põlisvaenlase suhtes. Moskva poliitikute igapäevane järjekindel valepropaganda levitamine Eesti ja Läti suhtes nõuab Eesti valitsuselt kordades tugevamat vastupropagandat ja selgitustööd kõiki maailma infokanaleid kasutades, et lõppude lõpuks kõigile Venemaasse sinisilmselt suhtuvatele “läänlastele” jõuaks ükskord pärale – mis võib juhtuda, kui madu rinna peal soojendada. Rääkida tuleb kõigest: muistsest vabadusvõitlusest, mil paralleelselt ristirüütlitega ründasid eestimaalasi ka idaslaavlased; Liivi sõjast, mil Ivan Julma eestvõttel toimusid esimesed eestlaste küüditamised vene aladele; Vabadussõjast aastail 1918–1920, millel on tõsieestlaste jaoks muistse vabadusvõitluse kõrval ainukesena isamaasõja tähendus. Viimasega tahan öelda, et kõigilt II maailmasõjas Eestimaa pinnal hukkunud punaarmeelaste mälestusmärkidel tuleks sõnad “Suur Isamaasõda” asendada sõnadega “Teine maailmasõda”, sest Eestimaad tabas selle sõja tagajärjel vene okupatsioon, mida on kohatu nimetada lihtsalt “nõukogude ajaks”. Partsi valitsuse poolt Lihula ausamba kõrvaldamine on jäme viga. On loogiline, et ilma aastakümneid kestnud okupatsioonita elaksime kõik vähemalt samaväärselt soomlastega. Kiitus EE-le Eesti ajaloo tähtsündmuse meenutamise eest! Näis, kas päevalehtedes valitseb Venemaa-hirmus iga-aastane tavakohane vaikus...
Mait Rebane
Hea mõte
EE nr 48
Tagasihoidlik ettepanek ausamba asjus Väga hea ettepanek. Mulle meeldib. Mesilane on tore loom, samas ka mitte liiga leebe, tal on ikkagi astel ka. Kahju, et ettepanek jäi nii palju hiljaks, et enam ei saa Laidoneri ratsamonumendi asemel teha Laidoneri mesilase seljas – kuigi kardan, et militaristidele oleks see igal juhul liiga novaatorlik lahendus ja nad oleksid niikuinii eelistanud imperaatoritest väärtustatud hobust. Kuid loodan, et vähemalt k e e g i haarab mõttest kinni ning Eesti kultuurmaastikku ilmub ilusaid priskeid pronksist mesilasi – eelkõige aga ootan vapimesilasi.
Kaie Pärnapuu
harrastusmesinik
