Seega on asi halvas elus. Inimesed tunnevad, et elu on närune, nad on kindlad, et elu ei lähe paremaks, ning lahkuvad kvaliteetsematele jahimaadele. Kõik. Arutada pole siin midagi, me võime kaaluda teoreetilisi variante, kuidas töötud või näljapalgal virelevad kehvikud võiksid saavutada kapitalistliku heaolu, aga see on ikkagi ainult teooria. Praktikas on selge, et keskmisel eesti orjal ei ole mingit võimalust osta seda, mida peetakse inimväärse elu aluseks, kommunaalmaksudega on raske, sageli võimatu. Paljud ei pea fraseoloogiasõnaraamatust vaatama, mida tähendab väljend “nälg näpistab”.

Mis me räägime kehvikutest, Eesti rikkad on isegi Baltikumi mõttes vaesed puuvillanoppijad. Kui ma viimati Balti rikaste esisadat vaatasin, ei olnud seal ühtki eesti nime. Ja olgem ausad – Eesti, Läti ja Leedu ei kubise just rockefelleritest ja rothschildidest. Meie rikkurid on rahvuslik häbiplekk. Mis on meie läbikukkunud rikkurite sõnum? Sõnum on lihtne: sa võid Eestis saavutada majanduslikult kõik, mida on võimalik saavutada, aga ikkagi oled sa lätlase kõrval eikeegi, leedukast rääkimata. Selle teadmisega on valus elada.

Seega väidan tõsiasjadele tuginedes, et kapitalistlik heaolu ei ole Eestis võimalik. Mida ei ole meeletutele pingutustele vaatamata õnnestunud saavutada, on võimatu, eks ole? Juhul kui heaolu ei ole kättesaadav isegi eliidile, siis on arukas järeldada, et ühiskonna põhjakihid ilmselt ka selget kaaviari sisse ei vohmi. Ma loodan, et lugeja nõustub, et kui oleme üdini globaliseerunud ning enda meelest Euroopasse kolinud, siis peaks nii meie vaesus kui rikkus vähemalt Euroopa standarditele vastama. Ja kui töötu abiraha, õpetaja palk ning rikkuri kontoseis ei vasta üldkehtivatele nõudmistele, siis on tegemist läbikukkumisega.

Olgu selle läbikukkumise põhjuseks ebakvaliteetne genofond, nõdrameelne majanduskeskkond või jumala viha, tulemus on üks, ühemõtteline ja vastuvaidlemist mittesalliv. On aeg kaaluda muid heaolustrateegiaid, realistlikke strateegiaid. Kindlasti kodanikupalk, nagu šveitslased plaanivad – neil on kodanikupalga teoreetiliseks põhjenduseks raske elu. Ei hakka võrdlema Eesti ja Šveitsi raskusi, peaks selge olema niigi. Aga selle variandi jätame kõrvale, sest idee teostamine sõltub kollektiivsest mõtestatud pingutusest, milleks eesti rahvas ei ole võimeline.

Jäävad heaolustrateegiad, mida saab rakendada individuaalselt. Teeme endale selgeks, milles seisneb heaolu tuum: positiivne emotsioon on kõige alus. Kui emotsioonid on laes, võib ka majanduslike ja muude asjadega hoogu pidada. Meie kliimas muidugi palmi all ei mediteeri, aga Ferrari asemel võib Fordiga ringi kimada küll, endal silm säramas.

Religioon on kindlasti üks tõhusaid heaolu saavutamise viise, äraproovitud, töökindel ja odav. Tänapäeval on ajupesutehnikad nii paika timmitud, et lausa rõõm vaadata. Istub inimene, ümiseb nurgas ja pole tal ühtegi probleemi, õnnis naeratus on näol ja kui sektijuht annab käsu, kannab kive hunnikusse või võtab suhu, sest ainult nii sünnib kõigevägevama tahtmine. Ehkki kapitalismil on palju ühisjooni organiseeritud religiooniga, on kahetsusväärne lahknevus lõpptulemuses: me ei ole kapitalismis õnnelikud ja eluga rahul.

Ehkki sektijuhi ja tema orjade seisukohalt on organiseeritud ümisemine tõhus, on see pikemas perspektiivis regressiivne, sektantlik usk ei arenda, sektantlus nüristab, inimkvaliteet kaob ja varem või hiljem langeb kogu porukas nutikama jõugu saagiks. Inkad, samuraid – õpikunäiteid on lõputult. Kapitalism suudab reaalselt pakkuda samuti ainult nüristavaid luulusid – meelelahutust. Aga kui tõhus saab olla igal aastal jõulude ajal “Üksinda kodus” vaatamine?

Igaüks saab keskkonnale vaatamata liituda mõne surmasektiga ja õnnelikult ümiseda või vaadata ööpäev läbi sobivat pornokanalit ning püsida õnne tipul, aga mõlemad strateegiad on pikemas perspektiivis halvad investeeringud, vaimsed võimed känguvad või lülituvad täielikult välja. See ei ole tore, see on katastroof. Ümisemine ei aita reaalseid probleeme lahendada ja meelelahutus on sama kasutu. Emotsioon on, aga see on ka kõik.

Kas meil on mõni äraproovitud heaolustrateegia, mis tagab positiivse emotsiooni, aga samas arendab vaimseid võimeid, annab seeläbi koos heaoluga ka konkurentsieelise ning kokkuvõttes suurendab ühiskonna mobiilsust ja üleüldist heaolu? Selline strateegia on tõepoolest olemas, aga te ei ole sellest kunagi kuulnud ja tõenäoliselt ei ole te selle praktikaga ealeski lähemalt kokku puutunud. Nagu näeme, on pornokanalitel siiski teatavad puudused.

Klassikaline heaolustrateegia on olemas ja see on kultuur. Eriti tõhus kultuurivaldkond on kirjaoskusega otseselt seotud kirjandus. Vanem põlvkond on lapsepõlves “Buratinot” lugenud ja mäletab, kui tore see oli. Kuna elanikkonna põhimassil edasises elus ja tegevuses ei ole kirjaoskust tarvis läinud, siis selgitan olukorda.

Võtame Ferrari ja ütleme, et see on inimmõistuse tippsaavutus autopedenduse alal (pole tähtis, kas ta tegelikult on, näitel on illustreeriv tähendus). Ja nüüd küsime endalt, kui palju meil on tuttavaid autopedesid ja kui paljud neist sõidavad Ferrariga. Ilmselt vähesed, kui üldse keegi. Kas nad saavad olla õnnelikud oma armetu panni seljas? Ei saa. Seevastu kultuuritooted on palju intensiivsemad ja efektiivsemad, maailma absoluutne tippraamat on sama kallis kui põhjamuda, hinnaklass on sama. On tasuta raamatukogud, tasuta ferrari-laenutusi ma pole kohanud.

Raamatuinimene võib iga päev lugeda niipalju inimmõistuse tippsaavutusi, kui ta silmad välja kannatavad. Konkurentsieelis autoahviga, kes kunagi ei saavuta isegi ideaalilähedast sõiduriista, on ilmne. Ühel on emotsioonid pidevalt laes, teine käib ringi, rusikas taskus, ja sõimleb. Ja kui ka autoist saavutab täiuse ning sõidabki lõpuks, olles elu aeg soolejuppi välja punnitanud, lõpuks kuldvelgedega Saksa džiibiga ümber kaubamaja, siis mida see annab ühiskonnale? Tõenäoliselt ainult ühe mölakast varganäo, seda paremal juhul – mõned on auto nimel valmis ka tapma.

Samal ajal arendab raamatut nautiv isik oma vaimseid võimeid, tema orienteerumine maailmaasjades on hea, väärtused paigas, võib isegi tekkida loovus. IQ kohe päris kindlasti ei lange, üldjuhul on kvaliteetkirjanduse tarbimine ühiskonna konkurentsivõimet tõstev nähtus. Vaimsed võimed aitavad probleeme lahendada ja luua väärtusi. Rääkimata sellest, et tänapäeval on ka kõige lihtsam funktsionaalne kirjaoskus, isegi lihtlause moodustamine haruldane ja hinnaline imevõime mida ülikoolides ja kirjandusringkondades tikutulega taga otsitakse.

Mõelge selle peale, võtke üks vaba päev ja kalkuleerige, kas teie heaolustrateegia on reaalne ning pikemas perspektiivis ja üldise kasu seisukohalt aktsepteeritav. Meie palkade juures, ma mõistan, siiski soovitan antidepressante võimalikult vähe sisse ahmida. Narkot ei ole vaja, mõelda on vaja.