(:)Kivisildnik : Püha vere ja püha raha poliitika
Ja mis saab, kui ei maksa. Võime ju arengukavasse raiuda teesi, et Kuu tagumine külg tuleb katta kahes kihis eesti rahvuskultuuri artefaktidega, aga kui me ei pane paika ajakava, ei tee endale selgeks nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikke tehnilisi ja ainelisi vahendeid, siis kvalifitseerub meie arengukava lapse lalinaks.
Kultuuripoliitikast on viimasel ajal palju kirjutatud, ja ehkki teatriinimesed tahavad eelkõige dialoogi ametnikega ja kunstimuuseum vahekorda vähemustega, ei taha ometi mitte keegi Eesti kultuuripoliitika suurusest aru saada ja see on solvav.
Meil on kordumatu, tugevalt rahvusliku lõikega kultuuripoliitika, mis koosneb tavaõiguse jäänukitest, aadlivere printsiibist, nekrofiiliast ja hoolega valitud Piibli käsulaudadest. Meie kultuuripoliitika on seesmiselt loogiline ja terviklik, nii et võib ka kõige haigema paranoiku kadedaks teha.
Kultuuripoliitika olemus selgub loodusvaatluse meetodil – jälgid ministrit justkui naturalist kährikut ja kohe lööb klaariks. Ministeeriumi paberimajandust tuleb vältida, see ei anna isegi raha liikumisest ülevaadet, põhimõtetest ja prioriteetidest rääkimata.
Riigikontrolli inimene kirjutas kunagi Sirbis sellest, et ministeerium kandib igal aastal mitusada milli ustavatele artistidele, sealjuures ilma ühegi paberita. Ei avaldusi, ei aruandlust, ei mingit ekspertgruppi, kes otsustaks, kellele ja kui palju.
Kuid ministeerium ei lähtu mitte asjaajamise humaniseerimise vajadusest, vaid sügavast kultuuritraditsioonide tundmisest. Tegu on iidse tavaõiguse rakendamisega. Kui riigikontroll tahtis teada, miks üheksakümmend protsenti tegevustoetustest läheb mitmesugustele klassikalise muusika ettekandjatele, vastas ministeerium, et nii on tavaks.
Ja see on asi, millest tahan kogu maailmale teada anda – iidsed kombed on Eestis au sees nagu Lembitu või Meleleiva ajal. Maausulised on kogu aeg rääkinud, et meil pole vaja paberimajandust, piisab tavaõigusest ja truudusvandest kuningale. Kuningat küll veel ei ole, aga äsja andis Siitan truudusvande Isamaa ja Respuublika vanematele ning see ei ole üksikjuhtum. Trubetsky truudusvanne Hundisilma Edgarile kõlas kõigist telekanalitest vastu.
Spordi ja muusika suurmeistrid peavad parteide tagatubades käpuli käima või muidu tabab neid kirjanike ja kunstnike raske saatus. Mitte ainult tavaõigus, vaid kõik kirjaoskuse-eelne on ministeeriumis au sees. Eelkõige muidugi meeskondlik muusika ja filharmooniline sport.
Ministeeriumi muistse maausu, tavaõiguse, kirjaoskuse-eelse kultuuri ja kehakultuse edendamine on väga hästi põhjendatud Euroopa kultuuriga. Keha on Euroopa kultuuri vundament. Põhjusel, et surm on keha omadus. Aga kuidas me saaksime ilma kehata välja surra? Vaimselt ja hingeliselt oleme juba ammu surnud, nii meie kui eurooplased.
Euroopast on meil aadliveri ja Piibli käsusõna. Mida me ERSOs kuulamas käime? Ei midagi muud kui Järvide dünastia püha vere häält. Kultuuridünastiad on eesti kultuuri, kultuurimeedia ja kultuuriministeeriumi algus ja lõpp. Kellest räägivad ERRi kultuuriuudised? Järvidest, ei ühtegi päeva uudiseta Järvidest. Kellel on raske, kes kannatavad rõhumise ja ülekohtu all? Ikka Järvid.
Järvid ning teised kultuuridünastiad pole sugugi ühiskonna suletuse näitaja, tegelikult on nii, et veri on äraproovitud kvaliteedigarantii. Geenid – see on teaduslik fakt. Kultuuri ei tohi mingil tingimusel rüvetada tööliste või talupoegade rämpsverega. Merovingid põlvnevad otseselt Järvidest, see peaks “Da Vinci koodi” järgmist köidet lugematagi selge olema.
Dünastiatest veidi kõrgemal seisavad surnud, aga nendest me ajakirjanduses kõrvuti elavate ja poolkooljatega rääkida ei tohi. Südametunnistus ei luba. On aga üks asi, üks põhimõte, mis seisab kõrgemal kui tavaõigus, kehakultus, suured surnud ja Järvide-Merovingide püha vereliin. See on Piibli käsulaud.
Meie kultuur on kristlikum kui Vatikan ja Ruanda kokku. Meil on totaalne avalik-õiguslike kaplanite süsteem, meil on sada milli aastas kiriku heaks koalitsioonilepingusse sisse kirjutatud ja meie suurim kavandatav kultuuriprojekt on kirikute kindlustamine tormide ning muude jumalaviha ilmingute vastu.
Kui kirik on ühe-raamatu-säästuraamatukogu, siis meie kultuuripoliitika on veelgi napim: ühest piiblisalmist piisab. Kui Matteuse evangeeliumis on öeldud “Võtke nüüd tema käest talent ära ja andke sellele, kel on kümme talenti, sest igaühele, kellel on, antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, aga kellel ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on” (Mt 25:28, 29), siis pole siin midagi mõelda, tuleb tegutseda.
Nii tegutsetaksegi, see on kultuuriministeeriumi ainus ja ülim printsiip. Kui Järvid teenivad kusagil virnade viisi pappi, tuleb nad üle kullata. Kui mõni sopakas müüb, tuleb ta ka raamatukogudesse osta ja laenutusraha pealegi maksta. Kui jalgpalliga saab head äri teha, tuleb staadione ehitada, trenne toetada ja igal moel abiks olla.
Kui vaesed teatritegijad anuvad ministrilt raha, küsib Jänes, kas tahate laste ja raukade viimased veeringud ära võtta. Kui Järvi, kes võib heategevuseks annetada pool miljonit, nii et silmgi ei pilgu, nõuab ebaviisakas toonis räusates rahalademeid, saab ta kõik, mis hing vähegi ihaldab. Merovingide ja ahvi ühise eellasega nalja ei tehta.
Olukord on arusaadav ja kõige kõrgema autoriteediga põhjendatud. Kui mõnele kultuurialale on rajatud hooned ja selles töötavad inimesed, soovitavalt ametnikud, siis saab seda kultuuriala toetada. Sageli näpuotsaga, nagu Rakvere teatrit, aga midagi sümboolset tilgutatakse ikka. Kel aga uhket maja ja kojameest ette näidata pole, on kehvik, jääb kehvikuks ja lakub panni nagu kunstimeister “Jüri Üdi Klubis”.
Hea on ka selle poolest, et nii haakub kultuuripoliitika muu poliitikaga. Kui on vaja toetada imperialistide kõrbesõdu ja suvaoligarhide hävivat ühisraha, siis tuleb toetada ka kultuuriimperialismi. Kultuuriimperialism on lihtne asi, kus meeldiv on ühendatud kasulikuga. Suure raha tegemine käib koos kohalike kultuuride hävitamisega.
Meil tuleb hävitamine hästi välja, toetades eelkõige seda muusikat, mis on igal pool maailmas ühesugune, ja seda sporti, mis on igal pool üks ja sama, ning seda meelelahutust, mis on täpselt sama nii Aafrikas kui Albaanias. Nii tehes kaob kõik muu iseenesest. Ja mitte kauges tulevikus, vaid ongi juba sama hästi kui kadunud. Nagu poleks olnudki.
