Viiruseaeg on pööranud elud pea peale. Lapsevanemana on keeruline keskenduda oma tööle kodukontoris, aidata lapsi õppimises, teha perele süüa, koristada ja leida aega ka enda jaoks.
Kamille Saabre
Kamille Saabre
Pisut on meie pere sellise elukorraldusega harjunud, kuna üks laps on koduõppel (4. klass) ning teine käib koolis (5. klass). Mul ei ole pakkuda mingit erilist lahendust ega sea ma ka ennast eeskujuks. Küll aga võin selgitada, kuidas meie oleme uues olukorras õppinud teistmoodi mõtlema.
Olen koduaja eest tänulik. See on andnud meie perele võimaluse olla üksteisega koos. Ka kodus teistega arvestama õppimine on õppetund. Kui lapsed olid kooli ja trennidega hõivatud, siis oli ehk loogiline, et vanemad koristasid, tegid süüa ning hoolitsesid kõige eest majapidamises. Uus olukord on meie perel aidanud lapsi pereelusse kaasata ja oodata neilt töödes kaasalöömist. Oleme selgitanud lastele, et pereliikmetena peame igaüks panustama. Koosellu ei sobi küsimus: „Miks mina pean seda tegema?“ Näiteks on meil kokkulepe, et mina valmistan koos ühe lapsega lõunat. Kui issi on kodukontori tööpäeva lõpetanud, siis teeb tema koos teise lapsega õhtusöögi. Kordamööda koristavad lapsed laua, teevad nõudepesumasina tühjaks ja aitavad kaasa kõigis majapidamistöödes.