Helve Särgava

Põhiseaduse paragrahvi 146 kohaselt mõistab Eestis õigust ainult kohus, mis on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega.

Kohtute sõltumatuse all peetakse tänapäeval eraldi silmas kohtuniku individuaalset sõltumatust kohtuasjade arutamisel ja kohtu kui institutsiooni sõltumatust.

Kohtuniku staatuse seaduse paragrahv 3 lõige ühes on ära toodud kohtunikule esitatud nõuded, kus on märgitud, et kohtunikuna saab töötada kõrgete kõlbeliste omadustega isik. Sama seaduse paragrahv 17 lõige üks sätestab, et kohtunik on sõltumatu ja allub ainult seadusele.

Samuti peab kohtuniku staatuse seaduse järgi kohtunik oma kohustuste täitmisel kohtus olema objektiivne ja erapooletu ning ametivälistes suhetes peab ta vältima kõike, mis võiks kahandada õigusemõistmise autoriteeti ning kohtuniku väärikust. 

Kohtuniku töö on erapooletu kohtumõistmine kahe konfliktse osapoole vahel olemasolevaid õigusnorme rakendades ja võistleval protsessil lahendini jõudmine, kus ühel poolel on õigus ja teisel ei ole. Kõik on selle protsessi käigus usalduslik ja selge kuni selle hetkeni, mil erapooletu kohtunik on teinud otsuse ja andnud õiguse ühele vastaspooltest.

Olgu tegemist siis hageja või kostjaga tsiviilasjades või kannatanu või kohtualusega kriminaalasjades, mõlemal juhul saavad kohtuotsusega kellegi õigused kaitstud, teisele aga tekivad kohustused või mingid kitsendused. Paljudel juhtudel hakkab niiöelda “kaotaja” otsima põhjendusi, miks otsus oli teise poole huvides ning kas kohtunik oli ikka sõltumatu ja erapooletu. Et mõlemad pooled peaksid kohtuotsust õigeks ja õiglaseks, peavad nad olema veendunud lahendi teinud isiku, s.o kohtuniku isiklike huvide puudumises ja sõltumatuses teisest poolest. Ilma sellise veendumuse ja usalduseta ei ole võimalik tagada otsuse tegija ning otsuse enda õiguspärasust “kaotaja” silmis. Oluline on, et “kaotaja” endale tunnistaks, et kuigi ta ei nõustu otsusega, õigusemõistja, s.o kohtunik tõepoolest ei saanudki lähtuvalt kogutud tõenditest ja kehtivatest seadustest teisiti otsustada.

On üldteada, et kohtunike õiguskuulekale käitumisele väljaspool ametikohustuste täitmist esitatakse kõrgemad nõudmised kui suurema jao teiste erialade esindajatele. Nende mittejärgimine võib kaasa tuua õigusliku vastutuse kuni ametist vabastamiseni. Aluspõhimõtteks on seejuures, et õigusemõistja peab igapäevaelus järgima rangelt seadust ja vältima isegi mulje loomist, et ta seadust ei täida.

Kohtunike sõltumatust ja erapooletust silmas pidades ning kuna kohtunikkonna kõrge professionaalne tase ja laitmatu käitumine on kohtu ja õigusemõistmise autoriteedi tingimus ja tagatis, võeti Eesti Kohtunike Ühingu üldkoosolekul 15. märtsil 1994. aastal vastu kohtunike endi väljatöötatud kohtunike käitumisreeglid, mille juhtmõtteks on moraalse ja õigusliku vastutuse tunnetamine.

Kohtuniku käitumise üldreegel on korraldada oma elu ja tegevus selliselt, et võimalik oht konfliktiks kohtunikukohustustega oleks minimaalne.

Õigusemõistmise välises tegevuses on reegliks osaleda sotsiaal- ja kultuurielus vastavalt hea käitumise tavadele ning jälgida, et seejuures ei saaks kahju ametiväärikus ega mindaks vastuollu töökohustustega. Väljaspool töö- ja erialasuhteid on reegliks, et kohtunik riietub korrektselt ja väljapeetult ning väldib tegevust, mis võib heita varju elukutsele ja õigusemõistmisele.

Kohtunike käitumisreeglid on eelkõige vajalikud selleks, et kohtunikud tunnetaksid neile esitatud kõrgeid kõlbelisi nõudeid ning samas ka neid järgiksid.

Loomulikult usaldatakse kohtunike tehtud otsuseid enam siis, kui kohtuvõimu usaldatakse, kui aga usaldusväärsust millegagi kahjustatakse, langeb paratamatult kohtuvõimu autoriteet.