Kui on üks kirjanik, kelle sotsiaalset närvi ja ühiskondliku vere­ringe tajumist võib usaldada, siis on see prantslane Michel Houelle­becq. Peaaegu kõik tema romaanid on mõjunud prohvetlikult, ilmunud vahetult enne ajastuid märgistavaid sündmusi ja hiljem muutunud neid ajastuid iseloomustavaks võtmeteoseks. Millekski, mida tulevased põlvkonnad praeguste ­lääneeurooplaste mõistmiseks lugeda võiksid. Kui kauges tulevikus raamatuid ilma lühendamata ja podcast’imata kujul üldse loetakse.

Houellebecqi raamatus „Platvorm“ (2001) kirjeldatud mass- ja seksturism ning islamiterroristide reaktsioon sellele oli õõvastavalt sarnane pommiplahvatustega Bali ööklubides 2002. „Alistumine“ (2015) ilmus samal päeval, kui maailma raputasid Al-Qaeda korraldatud Charlie Hebdo tapatalgud (kus hukkus ka üks Houellebecqi sõber). Sisuliselt polnud „Alistumisel“ juhtunuga sarnasust, ent ikkagi mõjus romaani teema – Prantsusmaa demokraatlik ülevõtmine islamipartei poolt – kõhedaksvõtva kokkusattumusena. 2019. aastal ilmunud „Serotoniin“ kajastas aga Prantsusmaa põllumajanduspiirkondade ängi, mis oli väga sarnane Kollaste Vestide muredega. 


Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: