Koit Luus : Blatnoi bolševism - Eesti rahva enesetapp
Eesti pööras näo Venemaa demokraatiale. Eesti Ekspressi kirjastus avaldas Venemaa ekspeaministri Mihhail Kasjanovi ja telestaar Jevgeni Kisseljovi teose „Putinita", mille ilmumist peaminister Vladimir Putini võimu ajal on analüütikud nimetanud tõeliseks imeks. Autorite motiiv on näha Venemaad ilma süsteemita, mida esindab Putin.
Raamat avab Venemaa võimu telgitagused ning esitab jahmatavad faktid Mihhail Hodorkovski vangistamisest ja Jukose afäärist, sõltumatute telejaamade sulgemisest, valimistest Venemaal. Sündmused Eesti Riigikogu valimiste eel sunnivad aga küsima, kuidas on lood meiega, mis jääb meie selja taha. Eestis on kirjutatud seostest väidetavalt Putini lähikondsete ja Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare likviidsuskriisist päästnud offshore-firma vahel. Ja sellest, et kunagine kapo peadirektor ja hiljutine sotsiaaldemokraatide esimees Jüri Pihl asus tööle firmas, kus jagavad käske Vene riikliku kulla- ja teemandifirma bossid. Ja sellest, et kunagine nõukogude nomenklatuuri esindaja ja hilisem Savisaare valitsuse ministri asetäitja Rappoport istub täna transiidifirma mustas büroos vaatega Tallinna Sadamale.
Eeltoodu põhjuseid selgitab üks nähtus. Blatnoi bolševism peaks olema tuttav igale nõukogude Eesti elanikule, vajab aga ilmselt selgitamist põlvkonnale, kes täna kaela kandma hakkab. Mõiste avamiseks vaatleme sõna tähendust ajas. Artikli prioriteete arvestades keskendume sõnale blatnoi, mistõttu tuttavamat sõna bolševism sarnaselt ei lahka.
Blat on poolkriminaalse varjundiga žargoonisõna, mis tähistab tervet suhete kompleksi ja süsteemi. Neid suhteid iseloomustab ühelt poolt kellegi (blatnoi) teenimatult privilegeeritud seisund. Teisalt aga tema suhted konkreetsete inimeste või tervete struktuuridega, kes on saavutanud võimu tänu arvukatele võimalustele, mida pakuvad nende kätte koondunud ühiskondlikud väärtused ja hüved. Vanglažargoon ehk „blatnoi muusika" tulenes mõne allika arvates põlvest põlve pärandatud väikekaupmeeste salakeelest, mida hakkasid peagi kasutama ka kerjused, hulkuvad muusikud ja prostituudid. Ikka selleks, et edastada kolleegidele sõnumeid, millest ülejäänud aru ei saaks. See tõmbas ligi ka kriminaalid.
Nõukogude majanduspoliitika süsteemis vormilt küll rahvuslikele ent sisult ühiskondlikult kättesaamatutele ressurssidele isiklikku ja privilegeeritud juurdepääsu tähistanud sõna blat juured ulatuvad 19. sajandi Odessa varasteni, kes kutsusid nii oma labakätt (Odessa oli tol ajal Vene impeeriumi kriminaalne pealinn). Sama tähenduse said kõik esemed, mida varga käsi puutus, ja isikud, keda ta kättpidi tervitas.
Saksa keeles on sõna üks tähendus luba, mille kohta on intrigeeriv legend. Bolševike valitsemise algusajal valvanud Kremli lähedal üht konfiskeeritud väärtasjade ladu sakslasest tunnimees. Tema nõudnud igalt sisenejalt luba („Blat"), millele pidi olema alla kirjutanud nõukogude Vene esitšekist Feliks Dzeržinski isiklikult.
Anglo-ameerika ajaloolased selgitavad mõistet blat kui „tegevuse täielikku omakasupüüdlikkust, kus üks inimene aitab mitteametlike meetoditega teist vastuteene ootuses." Ärme unusta, et iga mitteametliku viisi kasutamine enamuse arvel isiklikes huvides on kuritegu. Just sedamoodi liikusid nõukogude poliitökonoomika süsteemi tippu kriminaalse taustaga inimesed koos oma sõnavaraga. Nähtuse põhjuseid kirjeldab Vene majandusteadlane Sergei Gurijev.
„Sotsiaalse kapitali uurimise kõige suurem probleem ongi selles, et ta ilmneb siis, kui ei tööta formaalsed institutsioonid. Seetõttu on loomulik, et „usaldusel" põhinevate mehhanismide vastu kasvas järsult huvi Venemaal just siis, kui ühiskonnale avanes valitsuse, seadusloojate, kohtunike ja õiguskaitseorganite töö madal kvaliteet. Sotsiaalne kapital on vastus riigi korratusele, aga isegi parim sotsiaalne kapital ei saa täielikult asendada efektiivseid formaalseid institutsioone." Gurijevi sõnul jagas NLKP parteinomenklatuur üldrahvalikud hüved kõigi ülejäänute arvel ümber nendele, kel olid „sidemed".
Nii loodud süsteemi võib meie päevil kirjeldada sõnaga varimajandus. Viimase osa on erinevatel andmetel väljendatud isegi suuruses 30 - 40 % Eesti sisemajanduse kogutoodangust. Kas varimajanduse osa reguleerib jätkuvalt partei nomenklatuur?
Vaatleme Eesti praktikas reaalsust ja propagandat. Iga suurema Narva poe ees leidub müüja, kes pakub piiritagust viina. Möödaminnes ka sama päritolu suitsu ja bensiini („Salaviina hirmus maitse," Eesti Ekspress, 3. veebruar 2011). Ida-Virumaal kandideerib transiidiäri miljardäri poeg, kelle valimispropaganda meenutab Brežnevi aega („Pelgalt esikõneleja," Eesti Ekspress, 3. veebruar 2011). Kas võime järeldada, et eluline praktika on süsteemi loomine ning reaalsuse ja propaganda vahekord meie tegelikkuses sõltub kõige enam ametnikest?
Pilapiltide tõttu meie tähelepanu keskmesse tõusnud prohvet Mohammed on võrrelnud maailma laevaga, mille korrustele jaotuvad eelduste ja seisuse järgi kõik maailma elanikud. Laeva terviklikkuse eest vastutame kõik võrdselt. Nii säravvalges univormis kapten tipus kui nõgises töörõivas madrus alumises masinaruumis. Kas ei põhjusta mässe just ühise vastutustunde puudumine? Nii laevas kui maa peal.
Tänane avatud ühiskond ja demokraatia sai lähte Suurelt Prantsuse Revolutsioonilt, mille lipukirjaks oli „Vabadus, võrdsus, vendlus". Kas mõistame aga seda deviisi ühtmoodi või näeme igaüks oma soovi järgi? Blatnoi bolševistid näiteks leiavad, et neil on vabadus vennad võrdsustada. Aga nende võrdsus tähendab, et blatnoi sidemetega vennad on kaugel eespool stardijoont, mille taha peavad mahtuma ülejäänud. („Kõik on võrdsed, aga ühed on teistest võrdsemad," Georges Orwell, „Loomade farm") Nii tekkis kaks Eestit, mille vahesid blatnoi bolševistid üha suuremaks käristavad.
Tagasi Prantsuse revolutsiooni ideaalide juurde, mille põhiväärtuse demokraatia on Inglise Riigimees Winston Churchill sõnastanud kui väikese inimese väikeses ruumis väikese pliiatsiga tehtud väikese risti. See tähendab, et iga inimese otsus mõjutab valimistel Riigikogu, kes meie ühiseks hüvanguks tegeleb seadusloomega, määrab valitsusasutuste poliitika ja kontrollib ametnike tegevust.
Blatnoi bolševikud ei ole unustanud orja unistust valida endale ise orjapidaja. Seetõttu on nad huvitatud, et valijate intellektuaalne ja füüsiline võimekus oleks arenenud sel määral, et aitab valida vaid neile vastuvõetava variandi. Lubaduste sõnapruuk muutub aina kasinamaks, nagu oleks valija oma arusaamadelt ainurakne või siis inimsööja Ellotška Ilfi ja Petrovi kuulsast raamatust „12 tooli", kes valdas paarikümmet sõna, imestab TLÜ kasvatusteadlane Tiiu Kuurme („Kas ma ikka valin?" Postimees, 10. veebruar 2011).
Millised on kodaniku loogilised käitumisvõimalused? Paljud meist lähtuvad isiklikust sümpaatiast, mida ei suuda muuta ebajumala ükski tegu või tegevusetus. Kriisi korral tähendab see jäägitut poolehoidu iidolile ja häda vaenlasele, kelle kõrvad puu taga paistavad. Paljudel meist on blatnoi sidemed, mida aeg-ajalt omal tasemel kasutame. Selle rühma liikmed jälgivad kriisi erapooletu huviga, aga kiidavad takka, kui süüdlane raskest olukorrast elegantse kombinatsiooniga väljub. Üle jäävad kodanikud, kellel puudub vajadus konkreetse rahvaesindajaga samastuda ja blatnoi sidemeid kasutada. Järjekindlalt fakte kõrvutades ja seoseid analüüsides jõuavad nad tõdemuseni, et kõik skandaalid on vaid blatnoide võrgustiku omavaheline võimuvõitlus eesmärgiga hüvede ümberjagamisel naabri nahka koorida. Arengu absurdsus seisab selles, et kõik olukorra säilitamise nimel tegutsevad ja ka mitte tegutsevad kodanikud lõhuvad sellega tükkhaaval riiki, mille nad ise on endale loonud.
Esimese kahe grupi arvamuse pärast ei ole valitseva blatnoi bolševike süsteemi eliidil vaja muretseda, sest biomassi lükkavad soovitud suunas palgatud manipuleerijad, kes kasutavad massile mõistetavat tehnikat. Võtame iseloomuliku näitena hügieenisidemed, mida meelitatakse ostma sloganiga: „Isegi loomulikud vajadused ei sega lõputul tantsimisel." Kujutame endale ette sellest tehnikast mõjustatud tarbija võimet analüüsida, millise kandidaadi kasuks teha väike rist. Mida arvukam on aga säärane valijaskond, seda hõlpsam on blatnoi bolševike süsteemil „ajada asja" rahva selja taga.
Vaatleme näiteks Vabariigi Aastapäeva ordenisaajate nimekirja. Nii maksuameti kui ka rahandusministri endise nõunikuna ei ole mul midagi isiklikku Eesti juhtiva laevafirma Tallink ega tema juhtide vastu. Usun aga, et president Ilves ja tema meeskond oleks hoolikamal otsimisel leidnud ordeni kavalerina mitte vähem teeneka ettevõtja, kelle firma algusaegades ei torka silma endiste ametnike ja juhtide otsused, mis olid tehtud ühiskonna arvelt. Kas ei astu president siin aga samale rehale president Rüütliga, kelle antud orden tuleb hiljem tagasi nõuda?
Kas ei pea me kartma hoopis keskendumist ettesöödetud ühiskonnale vähem ohtlikutele pisiasjadele, mille varjus toimetab blatnoi süsteem? Mida suurem hulk kodanikke on haaratud pisiasjade harutamisega, seda kaugemale areneb ühiskonnas AIDS, millesse üks nakatub esimese, teine aga kahekümne esimese kontakti korral. Varem või hiljem nakatuvad aga kõik suhte jätkajad. Ja nii säilitame blatnoi bolševistide demokraatia, või olemegi juba saavutanud sõltumatuse Tervest Mõistusest.
Kas suudate kujutada ette tagajärgi, kui kohtusüsteem ei mõista õigust seaduse järgi vaid hoopis telefoniõigusega?
Kas suudate ette kujutada tagajärgi, kui õiguskaitseorganid ei lähtu tegevuses seadusest vaid hoopis telefoniõigusest?
Kas kujutate ette olukorda, kui ministeeriumiametnikud ei lähtu tegevuses seadusest vaid hoopis telefoniõigusest?
Kõigest hoolimata usun, et raskused ei tohiks suubuda lootusetusse. Kibedaks tõdemuseks annab aluse mõtlevate inimeste harjumus tõmbuda üksindusse, millega vastanduda blatnoi süsteemi loojatele. Seetõttu teen ettepaneku luua ühiskonda tervendav võrgustik ja seada siht areneda parteiks, mis ühendab intellektuaalselt sõltumatuid kodanikke. Blatnoi süsteemi vähendamine viib meid lähemale Norra, Rootsi, Soome ühiskonnale. Kui aga soovime blatnoi süsteemi sarnaselt jätkata, triivime vääramatult Aafrika, Ladina-Ameerika ja Venemaa suunal...
Koit Luus kandideerib eelseisvatel valimistel üksikkandidaadina. Ta on raamatu "Mehina aru päästab maailma: esseed ja intervjuud" autor.
