Kommunismi tõeline kuritegu
Juhtusin lennukis lugema International Herald Tribune olukirjeldust tänapäeva Ida-Saksamaast ja olin jahmunud.
Mõtelda vaid: kakskümmend aastat pärast Berliini müüri langemist ja Saksamaa taasühinemist, meeletute ressursside kulutamisi ettevõtluse ja infrastruktuuride arendamiseks - üksnes aastatel 2006 - 2008 rohkem kui 60 miljardi dollari eest - on ikka veel selle Euroopa suurima ja võimsaima riigi idapoolsed alad lootusetus seisus. Rahvastik vananeb, noored lahkuvad.
Ümmarguselt 1,7 miljonit inimest, ligi 12 protsenti rahvastikust, on endise Ida-Saksamaa aladelt nende aastate jooksul minema läinud. Alates 1989. aastast on seal suletud ligi 2000 kooli, kuna lapsi lihtsalt juurde ei tule. Terved linnaosad on tühjenenud, kvartalite kaupa lammutatud. Mõned väikelinnad on kaotanud ligi poole oma elanikest. Ja see kõik toimub ühes ja samas riigis, sama valitsuse, sama rahva, kultuuri ja keele alal.
Või kas see ikka on seesama maa ja rahvas?
Ida-Saksamaa oli ligi pool sajandit Moskvast juhitud kommunistliku võimu all. Kusjuures, ei saa jätta meenutamata, nondesamade kommunistlike võimurite poolt eriliselt arendatud, spetsiaalse tähelepanu ja hoole all. Pidi ju DDR olema justkui mingi vaateaken ja reklaam, pidi demonstreerima kommunistide võimu eeliseid lääne inimestele, panema neid selles veenduma ja seda uskuma.
Hea küll. Moskva võim varises kokku. Nõukogude Liitu enam ei ole. Saksamaa on taas üks riik.
Aga seal, kus oli kunagi kommunistide võim, ei taha midagi eriti idaneda ega edeneda. Nagu oleks loomulik elukeskkond hävitatud. Nagu oleks mingi kohutav jõud kõik maha surunud. Elutahe ja edenemise soov kustutatud. Justkui mürgitatud.
Nagu oleks endiselt kaks erinevat maad, kaks riiki, kaks rahvast. - Üks neist vaba, rikas ja rõõmus, teine aga alla surutud, depressioonis, tahtetu. Tõepoolest, nagu mingi mürgi või haiguse mõju all. Või nagu üks tolle artikli kommenteerijaid võrdles: justkui radioaktiivselt saastatud piirkonnas.
On tõesti jahmatav, et veel kakskümmend aastat pärast kommunistide võimu lõppu mõjub selle võimu mõju nende poolt anastatud piirkondades endiselt. Uus põlvkond on peale kasvanud. Aga ikka jätkub nostalgitsemine endiste aegade järele. Või, hullemgi veel, natside võimu järele.
Inimesed on pahurad. Puudub koostöö-tahe ja usaldus. Uued ideed edenevad vaevaliselt või kustuvad kohe. Ollakse harjunud välise abiga. Vastutusest hoidutakse. Korruptsioon ja kuritegevus lokkab. Omavahelisi suhteid takistab kadedus ja tigedus.
Kusjuures, mis seal salata, see kõik on ju enam-vähem samamoodi kogu endises Ida-Euroopas ja Venemaalgi. Meil kaasa arvatud. Kõikjal, kus kehtis kommunistide võim. Ei ole oluliselt olukorda parandanud ka Euroopa Liiduga ühinemine ega massiivne välisabi. Esialgne eufooria on kõikjal asendunud depressiooni ja allakäiguga. Pankrotistunud on juba Ungari, Rumeenia, Läti...
Kui isegi nii suur ja rikas riik nagu Saksamaa ei suuda omaenda maal seda mürgitatud ja saastatud piirkonda taastada, mida siis peavad tegema palju väiksemad rahvad ja riigid?
Kui palju peaks kuluma aega, et sellest ikkagi üle saada?
Kes oleks võinud arvata, et kommunistide võimu mõju võib nii kaua kesta. Muud põhjust ju Ida-Euroopa mahajäämusel ei ole.
Ja kui see tõesti veel kaua kestab, siis on see varsti juba tõesti suurem ülekohus ja kuritegu kui kõik küüditamised ja massimõrvad kokku.
