"Kompleksivabad neiud leiavad tasuva töö"

Juhtusin sõbrale rääkima, et olin ajalehekuulutuste rubriigis "Muud" näinud üksnes ennustajate kuulutusi. - "Kas asi on siis juba nii hull?" ehmatas ta tõsiselt. - Eks ta ole. Kui hull asi võib olla, seda ei tea ju õieti keegi. Ja eks sellepärast olegi kaardimooridel head päevad.

 Aga mõte läks edasi: kas pole mitte ajalehekuulutused üks hea ajaloo-allikas?

"Vahetada VAZ 2103 IV kv. ostuluba VAZ 21022 ostuloa vastu" (1982). "Kompleksivabad neiud leiavad tasuva töö" (1992). - Ajalugu missugune! Katsu ainult aru saada.

Iga kuulutuse taga on ju tegelikult väikene tragöödia - ükski sõber ega tuttav ei tahtnud või polnud neil raha, no mida teha. Ei jäägi muud üle kui kuulutus lehte panna. Ehk ometi mõni tuleb ja ostab ära.

Õigupoolest kuulutab ju ikka ettevõtlikum osa rahvast. Need, kes on harjunud suhtlema, äri ajama, asju korraldama. Vaiksemad, tagasihoidlikumad, häbelikumad ja vaesemad kipuvad rohkem tasakesi ringi vaatama tuttavate-sugulaste hulgas - ehk saab kuidagi nendega kaubale, et poleks vaja avalikult hakata kuulutama. Kõik ju loevad ja võivad aru saada. Piinlik ju.

Nii et suurem osa tehingutest ei pruugi kuulutustes kajastudagi. Aga mida kõike võiks neistki välja lugeda ja teada saada!

Statistikat teha on kuulutuste puhul siiski riskantne. Ei ole ju nii, et kui müügikuulutusi on rohkem, siis ostuhuvi on väiksem. Müük ongi ju keerulisem, aeganõudvam ja aktiivsem tegevus. Samuti näiteks ei saa järeldada, et mehed on üksildasemad kui naised, kuna meeste poolt ilmub rohkem tutvumiskuulutusi. Aga näiteks rahva käes olevate automarkide jaotuse peaks mõne suurema kuulutustelehe abil küll paika saama.

Iga kuulutamine viib lõpuks pimekohtinguni. Olgu see siis tutvumiskuulutus või midagi muud. Lehekuulutuse peale kohtuvad ju ikkagi inimesed, kes teineteist varem pole näinud. Väike põnevus või sabin käib sinna juurde. Ja väike hirm ka - ehk on mingi suli, ehk tahab ainult lollitada või lõksu meelitada. Igaks juhuks võetakse sõber ikka kaasa. Et kui midagi juhtub, siis tunnistaja kohe olemas.

Praeguse aja kuulutustel pole peaaegu kunagi aadressi all, täisnimest rääkimata. Ikka mobla nr või e-mail. Vanasti tundsid inimesed endid vist ikka palju vabamatena ja väärikamatena: "Müüa kaheaastane mära. Näha võib Lepiku talus, Kolga külas. Jaan Sepp." Nüüd aga peab ettevaatlikum olema. Võtad uue numbri, teed uue e-maili aadressi. Kui neid võimalusi veel polnud, oli asi palju keerulisem. Tavatelefoni ei pruukinud ju ka olla. Ja kui oligi, siis pidi keegi kogu aeg selle juures olema, et kõnesid vastu võtta. Tihtipeale lisati telefoninumbri juurde veel kellaajad või nädalapäevad.

Oli võimalik ju veel kirja teel suhelda. Aga ega oma õiget aadressi siis keegi tihanud sinna panna. Ikka "Postimaja, nõudmiseni". Aga isegi sel puhul oli probleem, kuna "nõudmiseni" kirju antakse kätte isikut tõendava dokumendi alusel. Seega pidi ümbriku peal ja ka kuulutuses olema õige nimi! No seda ei võinud ometi lubada. Seepärast pandi siis, et "Dokumendi nr 1234567 ettenäitajale." Mis omakorda ajas postiteenindajate harja punaseks, kuna nende eeskirjades polnud sellist võimalust ette nähtud.

Seda salapäratsemist küll. Vene ajal ei tohtinud ju tutvumiskuulutusi panna. Eks siis kirjutati, et "Vanem mees otsib koduabilist." Mõnikord läksid kuulutused lausa nagu spioonilugudeks kätte ära. Kodeeritud sõnumid, mida ainult asjassepühendunud oskasid välja lugeda.

Ja siis olid ju veel need, kes elasid kuulutuste lugemisest. Eks neid ole praegugi. Võtad hommikul ajalehe lahti, näed, et yks myyb autot, teine aga tahaks osta. Noh, helistad mõlemale, sebid ja kaupled ning lõpuks pistad väikese nutsu endale taskusse. Sest kuulutavad ju need, kes tahaksid vahendajad vahele jätta. Et nagu kokkuhoid või nii. Aga iial ei või teada, eks ole.

Kui keegi annaks välja koguteose "Valitud kuulutusi 1908 - 2008", siis oleksin kohe huviline.