Kondoomid või tantsutunnid?
Nüüd, pärast laulusaadet olen aga Margus Tsahkna fänn! Valiksin ta igale poole, muidugi Riigikokku, aga ka näiteks europarlamenti, kohe.
Muidugi juhul, kui ma oleksin IRLi pooldaja. Käituksin nagu tavaline valija, kes ei erista valimistel poliitikuid nende seisukohtade järgi, vaid valib inimese, kes on mingis teises elusfääris hea mulje jätnud. Loeb vaid sümpaatia ja karisma. Selle tulemusel on Riigikogusse sattunud paljud meelelahutustegelased, tuntumatest ehk Siiri Sisask, Tarmo Leinatamm, Hannes Võrno, Aivar Riisalu.
Nüüd on poliitikud omakorda paotanud ukse meelelahutusmaailma, rehkendades, et ühe hooajaga teles on võimalik saavutada üldrahvalik soosing ilma igasuguste plakatite ja rahvakogunemisteta. Oht sattuda naerualuseks on samas suur, sest meelelahutuses käib mäng kõrgete panustega: oled tipus või väljas. Poliitikas on lihtsam mõne suurkuju kiiluvees rahulikult tiksuda.
Tegelikult polegi poliitikute kaasalöömine meelelahutusmaailmas nii uus. Sport, meelelahutusäri osa, on juba aastaid poliitikutele lubatud valdkond, saavutusvõimekus spordis on inimestele tõend sellest, et poliitik on suur ka vaimujõult. Ajaloost on eeskujusid: esimees Mao oli ujuja, president Kekkonen suusatas. Reformierakondlastest on paljud kõvad suusatajad, järelikult ka head poliitikud. Rahva usku sportliku ja poliitilise talendi seostesse kinnitab ka tõsiasi, et sportlasi on parlamenti valitud mitmes riigis, eriti Soomes, aga ka meil Eestis (Erika Salumäe, Toomas Tõniste, Jüri Tamm jt).
Kunagi peeti poliitikat - täiesti silmakirjalikult - vaid mõistuse sfääriks ja meelelahutust selle täielikuks vastandiks, madalate kirgede maailmaks. Need maailmad ei saanud omavahel seguneda, kõva häälega ei saanud tunnistada poliitika emotsionaalsust ja seda, et otsustusprotsessi võivad mõjutada inimlikud nõrkused ja kired. Paljude jaoks kehtib poliitika- ja meelelahutusmaailma eristus vaieldamatult siiani, vaikimisi või teadvustatud põhimõttena, kuigi mõlemad nõuavad sarnast talenti: oskust suhelda publikuga, inimesi veenda ja sütitada.
Poliitikute teiste- ja enesepettusesse, nagu välistaksid meelelahutus ja poliitika teineteist, tõi murrangu teleajastu 1960. aastatel. Siis tabati ära, et rahvalike jutusaadete sundimatus õhkkonnas on võimalik ajada oma asja sageli paremini, nagu möödaminnes, selle asemel, et ilmuda rahva ette sekundite jooksul uudistes või istuda mõnes spetsiaalses formaadis poliitikatoimetajate risttules.
Ilmumine rahvale kokandussaadetes, nüüd ka laulu- ja tantsuvõistlustel on täna aja märk, meeldib see või mitte. Teoreetikud, näiteks Liesbet van Zoonen, on poliitika ja meelelahutuse segunemist meie kaasajal õigustanud: poliitik peab liikuma samades sfäärides kus tema valija. Ja kui valija veedab aega teleka ees, siis pole paha, kui lemmiksaates vaatab ekraanilt vastu poliitik. See on ka demokraatia!
Lõppotsus, kas poliitikule tasub meelelahutustööstusse põikamine ära, sõltub sellest, kas ja kuidas teles kogutud sümboolset kapitali ehk kuulsust õnnestub investeerida poliitikas, kaotamata usutavust kolleegide ja valija silmis. Rahvas on oma poolehoiuga laulja Margus Tsahknale andnud veksli, mis tuleb tal nüüd tarkade otsustega poliitikas lunastada.
Küllap tegutseb poliitikas tõsiseid vana kooli tegijaid, kes ei talu sporti ega telekat, kuna need võtavad ära aja. Ja rahval on õigus küsida, kuidas on nii vastutusrikkas ja kallilt makstud töös võimalik võtta nädalatepikkusi pause lauluharjutusteks ja tantsutrennideks.
Aga järsku see ongi poliitikute uus viis kohtuda valijaga? Pole ju sisulist vahet, kas rahvas rahastab väljasõite maakohtadesse, et poliitik saaks jagada partei logoga õhupalle ja kondoome, või maksab hoopis kinni Margus Tsahkna laulu- ja Evelin Sepa tantsutunnid.
