Konstantin Pätsi mälestusmärk ehk tule eile meile
Hiljem, kui tähendus pärale jõudis, hakkasin ma seda aeg-ajalt ise kasutama. Vahepeal pole selleks erilist põhjust olnud, kuid viimasel ajal, seoses mõne ühiskondliku nähtusega, on see taas meelde tulnud. Värskeks ajendiks oli üleskutse rahvalikuks rahakogumiseks, et püstitada Tallinnasse Konstantin Pätsi monument.
Mõtlesin seda kuuldes, et eks ta üks vastuoluline tegelane oli. Eesti riigi üks rajajatest. Mitmekordne Riigivanem. Hilisem võõrvõimu vang ja võiks isegi öelda, et märter. Aga ma pole suutnud endale ära seletada seda, miks oli tal vaja Vabadussõjalaste hirmus neid arreteerida, erakorraline seisukord kehtestada, Riigikogu laiali saata ning ajakirjandusele suukorv pähe tõmmata ehk sisuliselt diktatuur kehtestada, lastes selle harjal ennast veel presidendiks nimetada. Ja eriti ei mahu mulle pähe, miks ülejäänud poliitilised jõud ja rahvas seda teha lasi.
Üleskutse Pätsile pealinnas mälestusmärk püstitada tekitas seega minus dilemma – toetada või mitte toetada?
Selle dilemma lahendamise käigus olen mõelnud, et meie pealinnas võiksid olla mälestusmärgid kõigile meestele, kes olid olulised Eesti riigi sünni juures, näiteks Otto Strandmann, Jüri Vilms, Konstantin Konik, Ernst Jaakson jpt. Selline perspektiiv meeldiks mulle rohkem, sest alternatiivide olemasolu korral saaksin ise valida, kelle mälestusmärgi rajamiseks ma oma annetuse teeksin.
Endalegi üllatuseks leidsin Marek Tamme artikli antud teemal, mis haakus minu mõtetega. Tamm ütleb: „Eesti riigi rajamise ettevalmistamine polnud ühe mehe, ammugi veel Pätsi, ettevõtmine ja mälestusmärgi võiks rajada kõigile“.
Ka president Kersti Kaljulaid on ajalehes Sakala väljendanud seisukohta, et Pätsi monumenti ta avama ei läheks ja talle meeldiks rohkem, kui räägitaks Eesti riigi loojate ühisest mälestusmärgist.
Aga minu dilemmal on üks oluline aspekt, mis ajendas mind sulge haarama. Asi on selles, et valiku tegemise raskus ei kao kuhugi isegi siis, kui otsustaksin selles rahakogumise aktsioonis osaleda, see nihkub vaid teise kohta. Korjandusi mälestusmärkide rajamiseks on meil ennegi tehtud ja tehakse ka edaspidi, kuid mulle on nende puhul silma jäänud üks korduv ühine joon – nimelt hakatakse sageli raha koguma enne, kui on selge, millele annetajad täpselt oma raha annavad ehk milline mälestusmärk välja hakkab nägema. Eriti kõnekalt ilmnes see Vabaduse monumendi jaoks raha kogumisel. Kampaania käigus muutus see ka veel Vabadusssõja monumendiks. Lõpuks ei olnud väga paljud inimesed rahul ideevõistluse hindamiskomisjoni valikuga. Kired lõõmasid, lärmi oli oi kui palju, aga otsust see ei mõjutanud. Ja keegi ei tea, kui paljud neist, kes oma raha annetasid, lõpplahendusega rahule jäid. Kui oleksid projekti varem näinud, siis võibolla poleks ka annetanud?
Antud rahakogumisel on veel üks väga oluline puudujääk (nagu oli ka Vabadussama puhul).
Nimelt ei saa me algatajate poolt jooksvat infot, kes või kui paljud on annetanud, kuidas raha koguneb ja kui paljust aitab, et asi tehtud saaks, sest pole ju veel projektigi. Nii et raha läheb nagu musta auku. Pätsi mälestusmärgi idee üks algataja Trivimi Velliste on öelnud vaid, et raha on kogunenud juba üle 10 000 euro. Korraldajad paluvad kanda raha Pätsi majamuuseumi arvele, kinnitades, et seda kasutatakse esimeses järjekorras ausamba ideekavandi saamiseks ning seejärel mälestusmärgi lõplikuks püstitamiseks. Millele ma siis annetajana raha annan, ideekavandi loomisele või selle teostusele? Pealegi kasutatakse siin kahte eri sõna - mälestusmärk on üldisem mõiste kui ausammas, viimane tähendab konkreetset sambakujulist rajatist, mis välistab muu skulpturaalse või arhitektoonilise kompositsiooni. Kas muid variante siis ei kaalutagi? Et siis juhtub nagu Vabadussõja monumendiga, kus võitjaks kuulutati rohmakas ristiga sammas, sest selline pidi ta komisjoni meelest olema ja raha annetajatel polnud enam sõnaõigust.
Sambasaagad pole siiski ainukesed, kus selline autokraatlik mõttelaad ja korralduslik saamatus ilmneb. Samast mõttelaadist on kantud palju suurem projekt Rail Baltic. Selle keskkonnamõjude hindamine ja planeerimine on olnud klassikaline „tule eile meile“ näide. Koerte haukumine karavani liikumist (raudtee ehitust) ei peata. Kellele poliitikud ja ametnikud siis ütlevad, et kus te varem olite? Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige Silvia Lotman kirjutab oma arvamusartiklis Eesti Ekspressis (11.01.17.), et neil polnud isegi kutsutud ekspertidena võimalik neile esitatud dokumentidest aru saada millised ehitised raudteele on kavandatud ja kuidas nende keskkonnamõjusid minimeerida. Projektijuhi sõnul ei saavatki seda veel öelda, sest alguses tõmmatakse joon kaardile, siis tehakse mõju hindamine ja alles projekteerimise staadiumis selgub, milline ehitis tuleb. Lotmani väide, et kui pole teada, milllised ehitised tulevad, pole võimalik ka nende mõju hinnata ega otsustada, kas toetada projekti või mitte, ei peetud miskiks.
Sama asi nagu mälestusmärkidega, aga oluliselt suuremas mastaabis. Pealegi ei käi siin jutt ainult mõjust looduskeskkonnale, vaid ka sotsiaalsele keskkonnale, inimeste igapäevasele elule.
Paraku sellised jõumeetodid ei piirdu vaid protseduurilise demagoogiaga. Selle juurde käib ka vaikimine võimalikest alternatiividest või muu maailma kogemustest, nagu näiteks see, et kiiret euroraudteed saab kasutada ka kohalikuks reisijateveoks, ainult et eurorahastus ei laiene kohalike jaamade jm. infrastruktuuri väljaehitamisele, vaid et seda tuleb ise teha. Siit on ainult väike samm otsese valetamiseni. Isegi kui seda ei tehta, on olulise info varjamisega tekitatud tõsine usalduskriis ja umbusk ausa asjaajamise suhtes.
P.S. Antud looga haakuvalt leidsin internetist infot veel ühe varasema MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum initsiatiivi kohta. Nimelt algatas muuseum 2012.aastal - sealjuures Riigikantselei toetusega - ideekavandi võistluse kenotaafi rajamiseks üheksale Eesti riigivanemale-riigipeale, kelle matmiskoht on teadmata: Karl Friedrich Akelile, Ado Birgile, Kaarel Eenpalule, Jüri Jaaksonile, Juhan Kukele, Heinrich Margale, Ants Piibule, Jaan Teemandile ja Jaan Tõnissonile. Aga ükskõik kui palju ma ka otsisõnu ei kombineerinud, ei tulnud kusagilt välja infot, et see oleks ka teostatud. Kõige värskem info oli pärit aastast 2013, mil selgus, et auhindadeks kulus 7000 eurot ja et kenotaaf lubati rajada Tallinna Metsakalmistule president Konstantin Pätsi perekonna matmispaiga lähedusse. Ja et näitust konkursi töödest sai vaadata 2013. aasta sügiseni Okupatsioonide muuseumis. Ongi kogu teave suurest ettevõtmisest 2017 aasta jaanuari seisuga.
P.P.S. Järgmise jalutuskäigu teen Metsakalmistule, et vaadata oma silmaga, ehk on kenotaaf siiski oma kavandatud kohal.
