Postkasti potsatas Helo Meigase e-kiri, et on vaja minna tagasi kooli, suurendama ühiskonna sidusust. Kui jõulude ajal meenub paljudele jumalakoda ning mai alguses, et meil on emad, siis enne riigi sünnipäeva tunned üle ihu levivat soovi ennastületavat korda saata. Klõpsisin lahti kooliminejate kodulehe ja uurisin, kas minu kodugümnaasiumis vajatakse osalise koormusega õpetajat. Selgus, et oli tekkinud järjekord kohalikest prominentidest ja tantsusaate staaridest. Pöörasin pilgu oma põhikooli poole, mis kannatas huvipuuduse all ja soovist üle mitme aastakümne oma vana kooli klassiruumis seista tegin eeskujulikul kodulehel vajalikud klikid.

Sellest maakoolist olid tõesti head mälestused. Klassid olid väikesed, õpetajad ausad, väärikad ja kordaarmastavad. Kuigi pioneerielu elas ka selles koolis oma kaheksakümnendate alguse kõrghetki, ei kutsutud mu vanemaid kooli, kui pahaaimamatult viisin ajalooõpetajale „lugeda" verandakatuse vahetamise käigus peidikust väljatulnud vabadussõja ajaloo kaks köidet. Edasi suurde gümnaasiumi minnes avastasin rõõmuga, et mu teadmistepõhi oli hoopis tugevama tsemendiga laotud, kui alevinoortel. Tundsin, et nüüd on tasumise tund, ühiskonnaõpetuse tund. Pühapäeva võtsin vabaks muudest kohustustest ja süvenesin põhiseaduse kommentaaridesse, et kõnelda põhiõigustest ja kohustustest ning õigusriigi toimimisest. Ühiskonnaõpetuse õpetaja oli telefoneerimisel hoiatanud, et moodne hoiak on teada üksnes oma õigusi. Kuigi ülikoolis oli loenguid peetud, tegi une veidi rahutuks teadmatus, mis tänapäeva koolis toimub ja kuidas kaasaegsetele noorte peal oma katseid korraldada.

Hommikul teavitas avalik-õiguslik ringhäälingu lemmikdiktor, et kolmsada vastutustundlikku teadjat on üle maa tagasi kooli poole astumas. Solidaarsusest täidetuna veeres mu auto kodukooli poole. Üllatuseks suunasid sildid ümbersõidule, kuna selgus, et mõisaomanik oli pargile metalltara ette tõmmanud. Oaasiservas oleva koolimajani jõudmiseks oli vallavalitsus ehitanud pea kilomeetripikkuse uue tee, mis kulges kunagise ühismajandi lagunevate lautade lähedusest. Mõtlesin muheldes, et hea näide oma (põhi)õiguste teostamisest. Omand on põhiseaduse kohaselt kaitstud ja igaühel on õigus ehitada oma tsitadelli ümber unistustetara. Keskaja kombel kindlustatud forte ja ahistavaid keelumärke leiab igas Eestimaa nurgas. Kool on teinud oma töö - kohustusliku kirjanduse kaudu pähe tambitud tammsaarelik tõe ja õiguse ebaloomulik janu elab meis põlvkondi ja on nüüd pudelist välja pääsenud. Vaba inimene on siiski see, kes teab oma õigusi ja vabadusi, kuid ei rõhuta seda igal hetkel ja arvestab kaaskodanikega. Mahasülitamine on meie põhiseaduslik õigus, kuid ometi enamus meist ei tee seda!

Klassiruum oli jäänud väga väikeseks, kuid vana põrand nagises sama armsalt. Tundsin et midagi enamat on siiski muutunud. Ja need olid õpilased. Iseenesest kenad, juuksed triibuliseks võõbatud ja puha. Esmalt võitis mu tähelepanu koolipingis istet võtnu, kes varjas oma nägu pusakapuutsi alla ning nautis kõrvaklappides allalaetud muusikat. Tundus, et lapsed on väsinud hoolimata möödunud puhkepäevadest. Mõnigi pani pea lauaplaadil olevale ranitsale ja tundus tukkuvat. Mõõt sai täis, kui viimases pingis (no seal on ju alati pullimehed olnud) istunud noormees hakkas demonstratiivselt ümisema laulujoru. Tuli hakata oma reegleid kehtestama, sest korda ei olnud. Mis oli saanud mu koolist? Tegin laulusõbrale ettepaneku tunnist lahkuda. Põhiseadusega klassi ees vehkimine tundus mõttetu ja käigupealt asendasin põhiõigustekataloogi moraalilugemisega oma õiguste teostamise piiridest, eetikast ja vastutusest. Vaene Joosep Laiksoo sai taaskord ettevõetud kui õppematerjal, palun vabandust.


Seadus paneb küll paika suure osa meievahelisi suhteid, kuid tunnistagem endale, kui paljud on lugenud põhiseadust või üldse mõnda seadust. See protsent on tõenäoliselt nii väike, et ei julge seda mitte pakkudagi. Enam kui seadus mõjutab meie käitumist moraal, eetika ja tavad. Paljudele tundub seadus ebaõiglane, aga seda ta ongi, sest norm on tavaliselt kompromiss ja õiglus pelgalt subjektiivne tunne. Kool ja kodu panevad paika meie käitumise ja väärtushinnangud, mitte seadus. Oma üllatuseks pidin pärast tunde endalt küsima, kas kool on tegemas selles osas tagasikäiku - kas piirideta liberaalses ühiskonnas ei julge kool enam noorte kasvatamisega ning distsipliiniga tegeleda, kuna ühiskond ja kodu ei toeta neid selles. Tulemuseks on kasvav koolivägivald, korralagedus ja haridustaseme langus. Pole ime, kui õpetaja närv ütleb üles ja ajakirjandus saab taaskord lahata õpetaja „ebapedagoogilist käitumist". Koolidirektorid kahtlevad õiguse võtmises kohaldada halduskaristusi, kuna pelgavad kriitikat ja süüdistusi. Lauri Leesi riputab lütseumi teadetetahvlile noomitusi põhiseaduse rikkumise eest - koolis käimine on koolinoore põhiseaduslik kohustus. Asi seegi.

Tagasiteel mõtlesin tahes-tahtmata homsele riigi sünnipäevale ja põlvkonnale, kelle kätte usaldame oma hapra ühiskonna tuleviku. Raadios räägib Jaak Allik, et põhiseadus vajab kriisi tõttu kiirelt muutmist, mis teeb mind murelikuks. Mõtlen hoopis sellele, kas ministeeriumi ja maavalitsuste haridusametnikud ikka teavad, mis koolis toimub ja tunnen heameelt, et õpetajate palgad ei vähene. Haridussüsteemi liberaliseerimisel on pendel liikunud ühte äärmusesse ja nüüd hakkab vaikselt tagasi liikuma. Järelevalve võiks olla tõhusam - mäletan neid range olemisega tunde väisanud rajoonitädisid, keda pelgasid nii õpilased kui õpetajad. Kunagi vihatud koolivorm tundub täna armas ja põhjendatud. Koolis on rohkem mehi vaja ning loodetavasti praegune rasvaimuaeg seda ka soosib. Lasteaias juba kuulsin, et kasvatajate kohtadele pidid esmakordselt kõrgharidusega mehed kandideerima.

Õhtul vaatan telerist, kuidas olümpiavõtja näitab õnnelike nägudega koolilastele slaide edasijõudmise kunstist. Minu lugu ei olnud koolilastest, kelle hulgas ka tol päeval oli palju tublisid, vaid täiskasvanu tõehetkest, veelahkmest tegelikkuse ning ettekujutuse vahel. Tagasi kooli saab minna ka järgmisel aastal. Kooli uksed on kogu aeg valla ning tihedam side tuleb kasuks mõlemale poolele. Teadustaja kannab ette, et päeva jooksul kasvas kooli tagasitee leidnute arv spontaanselt viiesajani. Ekraanil jookseb reklaam iseseisvuspäeva õhtul vaatajateni jõudvast „Nimed marmortahvlil", film rindele oma kodanikukohust täitma läinud koolipoistest.