Kõrgharidus = magistrikraad

Ülikool, mis ilmalikus ühiskonnas on täitnud kiriku - tõe monopoli rolli, on nüüdisajal igal pool oma võimu kaotamas. Ameerikas on ülikooli positsioon Euroopaga võrreldes siiski tugevam, sest seal on ta ühiskonnaga paremini integreeritud. Poliitilistes ja juriidilistes küsimustes on mõjukad ülikoolide uurimiskeskused, professorid töötavad ka äriettevõtete konsultandina, ärimehed annavad loenguid ülikoolides ning erru läinud poliitikud asuvad akadeemiasse ametipostidele.

Euroopa kõrghariduse ühtlustamiseks ja konkurentsivõimelisemaks muutmiseks loodud nn Bologna süsteemi (bakalaureusekraad kolm aastat + magistrantuur kaks aastat) eesmärgiks on olnud siinsete ülikoolide tugevdamine. Samas ei saa öelda, et uuele süsteemile üleminek Eestis oleks vaid häid tulemusi andnud: ­Bologna süsteem on praegu Eestis tekitanud olukorra, kus suur osa õpilasi piirdub kolmeaastase bakalaureusekraadiga. Bologna süsteemi oleks võinud Eestis ka paindlikumalt kehtestada - näiteks Sloveenias on kasutusel 4+1 süsteem.

Soomes on bakalaureusekraad pigem eksami rollis ning ülikoolist lahkumist pärast seda käsitletakse sisuliselt ülikooli pooleli jätmisena.

Akadeemiline kõrgharidus peaks erinema rakenduslikust kõrgharidusest selles mõttes, et annab lisaks erialateadmistele ka vajalikud üldteoreetilised alused maailma mõtestamiseks. Seda kolme aasta sisse suruda on üsna võimatu. Nii ei anna bakalaureusekraad ka Eestis veel traditsioonilises mõttes akadeemilist haridust.

Magistrantuuris õpingute jätkamist ei soosi ei ülikooli bürokraatia ega tunneta veel selle vajalikkust ühiskond. Kui haridust käsitletakse kui "paberit", on eesmärgiks see kiiresti ja lihtsalt kätte saada, ning kui ka tööandja seda ei väärtusta, kaob motivatsioon pingutada. Ülikoolihariduse mainet varjutab siiani Nõukogude ajast pärit suhtumine sellesse kui formaalsusesse. Ühel osal "võitjate põlvkonnast" jäi ühiskondlike muutuste ajal kergeid eneseteostusvõimalusi kasutades ülikool pooleli ning nad ei pea siiani vajalikuks haridust tunnustada. Nii võib aeg-ajalt meedias lugeda arvamusliidrite või äriettevõtjate hinnanguid, et "paber" ei tee veel kellestki intelligentsemat inimest või kompetentsemat spetsialisti.

Puudusi on muidugi ka ülikoolides. Leidub "vana kooli" õppejõude - valdavalt vanemad, aga ka mõned nende töövõtted ära õppinud noored kolleegid -, kes ise end oma loengutest formaalselt "läbi veavad" aasta-aastalt sama konspekti monotoonselt ette lugedes,  kultiveerides sellega sarnast suhtumist ka üliõpilastes. Ja kui aineid, mida tehakse "linnukese" pärast, kujuneb palju, mõjutab see ka kogu arusaama haridusest.

Kvalifitseeritud õppejõude napib ning olemasolevad töötajad on ülekoormatud. Ülikoolide rahastamine on sõltuvuses üliõpilaste hulgast. Kuivõrd üliõpilasi tuleb igal aastal "demograafilise augu" lähenedes järjest vähem, võetakse ette üha rohkem teadus- ja arendusprojekte. Iseenesest võib paralleelne tegevus mitmel alal olla viljakas, aga seda juhul, kui kõige jaoks aega jääb.

Õpetamisstiil ja suhtlemine õpilastega ei seisa kuidagi eraldi finantseerimisest. Pidades korraga kolme-nelja kursust suurtele auditooriumidele ei ole personaalne tagasiside kõigile üliõpilastele võimalik. Sama suure hulga üliõpilaste õpetamiseks on näiteks Soomes palgatud kolm kuni neli korda rohkem kõrgesti tasustatud õppejõude kui Eestis.

Võib ka irooniaga täheldada, et õppejõu "paber" (akadeemiline kraad ja tunnustus) ei pruugi Eestis praegu kindlustada parimat tulemust. Mõni algaja õppejõud võib kogenematusest hoolimata olla õppurile suuremaks toeks kui kuulus professor, sest tal on lihtsalt rohkem aega temaga tegeleda.

Airi-Alina Allaste on TLÜ Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi professor