01.08.2008, 00:00
Kõrgharidus=magistrikraad
Ülikool, mis ilmalikus ühiskonnas on täitnud kiriku –
tõe monopoli rolli, on nüüdisajal igal pool oma võimu
kaotamas. Ameerikas on ülikooli positsioon Euroopaga võrreldes
siiski tugevam, sest seal on ta ühiskonnaga paremini integreeritud.
Poliitilistes ja juriidilistes küsimustes on mõjukad
ülikoolide uurimiskeskused, professorid töötavad ka
äriettevõtete konsultandina, ärimehed annavad loenguid
ülikoolides ning erru läinud poliitikud asuvad akadeemiasse
ametipostidele.
Euroopa kõrghariduse ühtlustamiseks ja
konkurentsivõimelisemaks muutmiseks loodud nn Bologna süsteemi
(bakalaureusekraad kolm aastat + magistrantuur kaks aastat) eesmärgiks on
olnud siinsete ülikoolide tugevdamine. Samas ei saa öelda, et uuele
süsteemile üleminek Eestis oleks vaid häid tulemusi andnud:
Bologna süsteem on praegu Eestis tekitanud olukorra, kus suur osa
õpilasi piirdub kolmeaastase bakalaureusekraadiga. Bologna süsteemi
oleks võinud Eestis ka paindlikumalt kehtestada – näiteks
Sloveenias on kasutusel 4+1 süsteem. Soomes on bakalaureusekraad pigem
eksami rollis ning ülikoolist lahkumist pärast seda käsitletakse
sisuliselt ülikooli pooleli jätmisena.
Akadeemiline
kõrgharidus peaks erinema rakenduslikust kõrgharidusest selles
mõttes, et annab lisaks erialateadmistele ka vajalikud
üldteoreetilised alused maailma mõtestamiseks.
Seda
kolme aasta sisse suruda on üsna võimatu. Nii ei anna
bakalaureusekraad ka Eestis veel traditsioonilises mõttes akadeemilist
haridust.
Magistrantuuris õpingute jätkamist ei soosi
ei ülikooli bürokraatia ega tunneta veel selle vajalikkust
ühiskond. Kui haridust käsitletakse kui “paberit”, on
eesmärgiks see kiiresti ja lihtsalt kätte saada, ning kui ka
tööandja seda ei väärtusta, kaob motivatsioon
pingutada. Ülikoolihariduse mainet varjutab siiani Nõukogude
ajast pärit suhtumine sellesse kui formaalsusesse. Ühel osal
“võitjate põlvkonnast” jäi ühiskondlike
muutuste ajal kergeid eneseteostusvõimalusi kasutades ülikool
pooleli ning nad ei pea siiani vajalikuks haridust tunnustada. Nii võib
aeg-ajalt meedias lugeda arvamusliidrite või äriettevõtjate
hinnanguid, et “paber” ei tee veel kellestki intelligentsemat
inimest või kompetentsemat spetsialisti.
Puudusi on muidugi
ka ülikoolides. Leidub “vana kooli” õppejõude
– valdavalt vanemad, aga ka mõned nende töövõtted
ära õppinud noored kolleegid –, kes ise end oma loengutest
formaalselt “läbi veavad” aasta-aastalt sama konspekti
monotoonselt ette lugedes, kultiveerides sellega sarnast suhtumist ka
üliõpilastes. Ja kui aineid, mida tehakse “linnukese”
pärast, kujuneb palju, mõjutab see ka kogu arusaama haridusest.
Kvalifitseeritud õppejõude napib ning olemasolevad
töötajad on ülekoormatud. Ülikoolide rahastamine on
sõltuvuses üliõpilaste hulgast. Kuivõrd
üliõpilasi tuleb igal aastal “demograafilise augu”
lähenedes järjest vähem, võetakse ette üha rohkem
teadus- ja arendusprojekte. Iseenesest võib paralleelne tegevus mitmel
alal olla viljakas, aga seda juhul, kui kõige jaoks aega jääb.
Õpetamisstiil ja suhtlemine õpilastega ei seisa
kuidagi eraldi finantseerimisest. Pidades korraga kolme-nelja kursust suurtele
auditooriumidele ei ole personaalne tagasiside kõigile
üliõpilastele võimalik. Sama suure hulga
üliõpilaste õpetamiseks on näiteks Soomes palgatud kolm
kuni neli korda rohkem kõrgesti tasustatud õppejõude kui
Eestis.
Võib ka irooniaga täheldada, et
õppejõu “paber” (akadeemiline kraad ja tunnustus) ei
pruugi Eestis praegu kindlustada parimat tulemust. Mõni algaja
õppejõud võib kogenematusest hoolimata olla
õppurile suuremaks toeks kui kuulus professor, sest tal on lihtsalt
rohkem aega temaga tegeleda.
Airi-Alina Allaste on TLÜ
Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi professor