Euroopa Liiduga 2000. aastal alanud ühinemisläbirääkimistel sattus finantskontrolli peatükk Rahandusministeeriumis minu vastutusalasse. Mäletan, et vastaspooleks olnud euroametnik nõudis järjekindlalt – näidaku ma talle Eesti seadustes punkti, mis keelab Euroopa Liidu vahendite varastamise. Loomulikult polnud sellist paragrahvi olemas. Ei tohigi olla, sest niipea kui keelaksime varastamise Juhani tagant, tähendaks see, et Peetri tagant varastamine on lubatud. Samal põhjusel ei tohi seaduses keelata näiteks naistevastast vägivalda. Keelatud peab olema varastamine ja vägivald, ja punkt! Ajapikku osutus see ametnik igati asjalikuks kolleegiks ja läbirääkimistega saime kenasti lõpule.

Ometi on seadusandjad teinud Eesti Vabariigi korruptsioonivastases seaduses (KVS) just sama loogikavea. KVSi kohaselt on korruptsioon võimalik vaid avalike ülesannete täitmisel ametiisiku poolt. Siseauditi vallas praktiseerides pole mul sest seadusest eriti kasu olnud. Ka kohtulahendeid vaadates on see osutunud üsna abituks. Piltlikult öeldes: palju kisa, vähe villa. Näiteks käimasolevas Tallinna Sadama kohtuprotsessis murravad tippjuristid piike paljuski just selle üle, kas süüdistatavaid saab pidada ametiisikuks või mitte. Sisuliselt pole sel aga mingit tähtsust.

KVSi hambutuse põhjuseks on eeldus, et korruptsioon eksisteerib vaid avalikus sektoris. Kuid see eeldus on vale. Nii nagu halva teo olemus ei sõltu asjaosaliste soost ega nahavärvist, ei sõltu see ka majandussektorist. Erasektori korruptsiooni lihtsaim näide on tootja poolt kaupluse ostujuhile antud meelehea, et tema kaup poeriiulile pääseks. Ka Tallinna Sadama juhtidele ette heidetavad maaklertasud on ärimaailmas igati tavaline nähtus. Eestis on sellised kick-back-maksed näiteks reklaamitööstusele oluline tuluallikas. Ja mitte alati ei liigu need tulud omanike silme all. Enamgi veel, Eesti lähiajaloo suurima majandusliku mõjuga korruptsioonilugu pärineb just erasektorist. Selle avalikustamise eest sai ajakirjanik Peeter Raidla 2005. aastal Bonnieri preemia. Lugu toimus möödunud sajandi lõpus, kui Ain Hanschmidti juhitud Ühispank andis laenu Enn Pandi juhitud Tallinkile ja Hanschmidt tõusis selle eest hiljem Tallinki suur­aktsionäriks.

Teisalt on Tallinki juhtum ka õpikunäide, et korruptsioon pole mustvalge. Pant ja Hanschmidt, mõlemad põlised mandrimehed, panid Läänemerel seljad kokku ja heitsid kinda soomlastele ja rootslastele. Saarlased, kes loogiliselt sobinuks sellesse kindaheitja rolli palju enam, valisid madalama liiga. Sealsed praami­ärimehed olid samal ajal ametis oma riigil naha üle kõrvade tõmbamisega. Merelt mandrile tulles on pilt veelgi nukram. Siinse suurima eravedaja Edelaraudtee omanikud suutsid pikki aastaid vaid nõukaaegseid rongilokse veeretada ja oma kodumaaga toetuste pärast kohut käia. Mannetu lugu, kas pole? Milline seltskond paistab meile selles võrdluses rohkem korrumpeerunud?

Korruptsiooni olemuslik kurjus avaneb filosoof Sissela Boki raamatus „Lying“. Bok tõmbab seal paralleeli pettuse ja vägivalla vahele. Mõlema eesmärk on võimu omandamine ohvri üle, tema sundimine millekski, mida ta vaba tahte alusel ei teeks. Selle hind on raskesti märgatav, kuid ränk. Korruptant eeldab, et teised käituvad samamoodi, hakkab ümbritsevas kahtlema ja tõmbub endasse. Hinnaks on ühiskonda tervikuks liitvate usaldussidemete lagunemine.

Korruptsiooni maailm, nagu ka hea ja kurja maailm laiemalt, on avaram ja mitmekesisem, kui esmapilgul paistab. Sarnaselt füüsilise ruumi kolme teljega (pikkus, laius, kõrgus) võib ka seda maailma vaadelda kolmemõõtmelise ruumina. Esimene ja lihtsaim on väline, objektiivne, juriidilise korrektsuse telg. Kuivõrd vastab tegu seaduse ja tööandja nõuetele? Mitte midagi tehes siin korruptiivne olla eriti ei saa. Teiseks mõtteliseks teljeks on sisemine siirus ja motivatsioon. Kelle huvides tegutsetakse, kellele ollakse lojaalsed? Korruptiivne saab olla ka tegutsemata, südames. Korruptsioon tähendab siin sisuliselt reetmist. Just selles mõõtmes eksisteerivad inimestel huvide konfliktid, kuid need ei tähenda alati 180kraadilist laupkokkupõrget. Lojaalsuskeskmeid on meil reeglina rohkem kui üks (mina ise, perekond, tööandja, riik), need ei pruugi alati olla vastuolus ja ideaalsel juhul hoopis harmoneeruvad. Selles mõõtmes tähendab korruptsiooni vältimine eelkõige inimese sisemise harmoonia otsimist, südametunnistuse ebakõlade vältimist, väikest karmavõlga. Kolmandat mõttelist telge võiks tinglikult nimetada asjakohasuseks – kohalikud tavad, viisakus, vastavus sotsiaalsetele normidele. Kui seadusi tuleb täita, siis tavadega tuleb kohaneda. Sellel teljel väljendub ausameelsus vastastikuses lugupidamises. Üksinda aus olla ei saa, see tähendaks naiivsust. Komberuume on maailmas palju ja nende mitmekesisus on rikkus, mitte pahe. Sestap tasub olla tagasihoidlik meist kõrgemaks mõõdetud korruptsioonitasemega naabritele näpuga näitamisel. Tavade muutmine on kohalike teha.

Nii vajabki korruptsioon võitlemist arvatust palju avaramas ruumis. Juriidilisel teljel on pilt selge: KVS on praak ja vajab uuesti tegemist. See kivi asub Riigikogu õiguskomisjoni ja justiitsministeeriumi kapsaaias. Korruptsiooni õiguslik definitsioon on tegelikult lihtne: usalduse kuritarvitamine. Kuid sisemaailma ja komberuumi korrastamisega peame ka edaspidi tegelema ikka ise – sina ja mina. Sinna pole riigil asja.

Täielikult korrumpeerumata inimesi pole maailmas olemas mitte ühelgi teljel. See pole ka nõutav, sest absoluut viib alati absurdini. Näiteks kõiki meie seadusepügalaid ei jõua juba ammu keegi lugeda, saati siis täita. Ülim lojaalsus viiks meid tõenäoliselt isiksuse lõhestumiseni, absoluutne viisakus muutuks iseenese paroodiaks. Ent tähtis pole mitte seisund, vaid liikumine. Mitte täielik ausus nüüd ja kohe, vaid eluhoiak, igikestev püüdlemine ideaali poole, tasakaalustatud kasvamine kõigil kolmel teljel.

Häda neile, kes sel teel edasi püüdlemast väsivad ja tagasi langevad. Sest nende saatus kipub olema traagiline. Kõige võimsamalt on seda langemise traagikat kirjeldanud J. R. R. Tolkien raamatus „Sõrmuste isand“ – see on teekond, millel Sméagol’ist saab Gollum. Avatud silmadega ringi vaadates võib tihti näha samal teel kõndivaid inimesi. Olgu siinkohal näiteks kas või Edgar Savisaar. Loodetavasti jääme teda ikka mäletama 1988. aasta 13. aprilli telesaates haaratud särava initsiatiivi eest, mis viraalseks osutus ja impeeriumi mõranema pani. Järgnenud moraalse allakäigu võime mõneti kanda ka tema jüngrite vaimupimeduse arvele, pikas plaanis ehk isegi andestada ja unustada. Aeg näitab.