Aga.

Igast, ka kõige nirumast seisust, tuleb ikkagi otsida head ja ennast sellega lohutada. Kuskil on väidetud, et ükskõik kui halvasti inimesel ka ei läheks, tegelikult ta üle aasta norutada ei suuda. Siis hakkab jälle pead tõstma, mõtlema, mis edasi teha, tegema ka. Me olemegi niimoodi ehitatud - muidu oleksime ammu kogu kambaga välja koolnud. Sest või neid igasugu jamasid maailma loos vähe on olnud.

Sinnamaani aga kulub ära igasugune lohutus. Ikka teemal, et polegi nii halvasti, küll leidub väljapääs. On märgatud, et segased ja ebameeldivad ajad ongi või igasugu lohutajate veskile. Nimetagu nad ennast siis nõidadeks, oraakliteks, auguriteks või koolitajateks. Dale Carnegie sai kah kuulsaks erakordselt nirul ajal. Ju inimesed vajasid mingisugust poolreligioosset seletust ning vaadet helgemale tulevikule, et ikkagi rõõmsameelsus säilitada, edasi teha ja elada.

Sestap - vaataks, mis selles kohe-kohe-tuleb krahhis või languses head võib olla.

Kõigepealt - küll see ükskord läbi saab. Kõik need halvad ajad on alati läbi saanud. Jällegi, muidu poleks meid alleski. Oh, see on vist väga kulunud lohutus ega mõju suurt?

Okei, proovime muud.

Me kõik oleme saanud palju targemaks. Ütleme nii, et paljukiidetud elukestev õpe on kahtlase majandusseisu tõttu saanud tegelikkuses. Inimesed, kel poleks pähegi tulnud lugeda majandusuudiseid, loevad neid juba tükimat aega. Edasijõudnumad otsivad netist juurde, ostavad raamatuidki. Ikka selleks, et püüda aru saada: mis seis siis tegelikult olla võib ja mida oodata? Ning ükskõik, mismoodi kellelgi läheb, neist teadmistest ja uudistest peab midagi külge jääma. Seega võib julgelt väita, et vahva eesti rahvas siseneb majanduskrahhi ning väljub sellest palju paremate majandusteadmistega kui varem. Tähendab, oluliselt haritumana. Ja mis selles halba saab olla?

Me kõik oleme saanud võimsa kogemuse. Tõeks on osutunud kõik vanarahva tarkused - "võlg on võõra oma", "laenuleib ja õletuli, ei need kesta kaua", "omad vitsad peksavad". Julge hundi rinna rasvasuses omakorda aga julgeme nüüd küll kõvasti kahelda. Seostub muidugi nendesamade hädas ja hirmus omandatud majandustarkustega. Need kõik on kogu aeg kuskil kirjas olnud, kuid omas tarbimisrõõmus ja soovis juba eluajal hästi elada ei tundnud me vähimatki huvi selle vastu, mis juhtub või võib juhtuda. Nüüd me teame, omal nahal. Ja, nagu teada, kogemus õpetab paremini kui ükski õpik.

Võib uskuda, et edaspidi peaksime me olema rahaasjades hoopis nutikam seltskond, kes ei võta enam laenu ainult sellepärast, et pakutakse. Tunneme enam huvi maailmas juhtuva vastu. Arvestame ja planeerime rohkem. Mõtleme ka mustadele päevadele ning oleme nendeks valmis. Oleks ju tore loota ning uskuda.

Nüüd eriti raske küsimus - raha. Paljud meist olid vahepeal, kui kõik läks väga hästi, mitmekordsed miljonärid. Lihtsalt miljonärid vist peaaegu kõik... Nii tore oli vaadata, kuidas oma korteri väärtus aina tõuseb, tõuseb, mäekõrgustesse välja. Väga enesekindel olek. Muidugi on nüüd vastik näha, kuidas miski, mis väidetavasti oli paar miljonit, ei lähe nüüd pooleteisega, ega vähemagagi müügiks. Sest kõiki sunnivad pangad takka ja kõigil on kitsas käes. Muud pole, kui kiru, näh, isiklikult juba mitusada tuhat kaotanud selle majanduslangusega...

Siin on kaks lohutust. Üks on minu lemmiktsitaat majandusküsimustes, kuulub Illar Hallastele: "Mis te nutate, see oli virtuaalne raha!" Tõsi. Seda raha pole teil kunagi olnudki. Te pole kunagi saanud seda käes hoida, seda kulutada, oma varbaid selles sahistada - te ainult oleksite võinud selle saada, kui... aga see "kui" langes nüüd ära. Leppige, jumala pärast. Raske on, sest inimene pidi kõige valusamalt üle elama just selle kaotust, mis oleks võinud olla - nagu võit kasiinos - mitte seda, mis ta reaalselt kaotas. Võimalus on valusam kui päriselt.

Teine lohutus on, et võtke seda nö rahalist kaotust kui kooliraha. Kolage mööda erinevate koolide ja koolituste lehekülgi, ning jagage oma teoreetiline rahaline kaotus semestri või tunni hinnaga. Päris kaua oleks saanud õppida, mis? Aga mida - seda, mis teie, meie kõik, oleme nüüd õppinud omal nahal. Et igavest õnnerõõmutõusu ei maksa uskuda, et raha on raha, maailm mõjutab meid kõiki ja nii edasi, nii edasi. Sedasama oleks teile õpetatud mingis rahvusvahelise ärijuhtimise magistriõppes - aga nüüd te teate seda koolis käimata, palju paremini, palju kindlamalt. Võib ka väga olla, et teate rohkem ja paremini. Olles maksnud selle virtuaalse raha koolirahaks kõige paremas, elukoolis.

Kunagi katsetasin ühe värske magistri peal küsimusega: miks need va aktsiad ja kinnisvarahinnad muudkui ikka tõusevad?

Magister vaatas mulle otsa ja ütles siiralt: "See lihtsalt on nii!"

Teie teate nüüd ju paremini? Ja haridus maksab.

 

Veel Jüri Pino arvamuslugusid: