Kreeklaste identiteedist ehk pronkssõduri kaevamistest
Siinses massimeedias kirjutatakse üsna tihti nii eestlaste kui ka venelaste teatud identiteedikriisist. Põhjused on muidugi üldteada: Nõukogudemaa varing, demograafia, kiired sotsiaalsed muutused, välismaalaste seadus jne. Viibides hiljuti iidses Hellases, avanes mul võimalus mõningate teemakohaste võrdluste tegemiseks.
Kaasaegsete kreeklaste enesemääratlus põhineb eelkõige kahel alusel: uuskreeka keelel ning õigeusul. Mõlemad on tähtsad. Sisuliselt arvatakse kõik kreeklased automaatselt ortodokse kiriku liikmeteks. Ametlikel andmeil moodustavad nad ligikaudu 98% riigi elanikkonnast. Tõsi küll, paljud demograafid ja inimõiguslased redutseerivad vastavat arvu 95%-ni.
Õigeusu kiriku struktuuride tähtsus on niivõrd suur, et kui ligikaudu kümne aasta eest oli valitsus sunnitud Euroliidu survel kõrvaldama riigipassist märke konfessionaalsest kuuluvusest, siis ähvardasid vaimulikud hierarhid isegi kiriku miljarditesse dollaritesse küündivate pangaarvete ülekandmisega välismaale. Siiski jõuti pooli enam-vähem rahuldavale kompromissini.
Õigeusu tähendus tuleneb eeskätt kiriku määravast osast kreeka keele, mentaliteedi ning religioosse kirjavara säilitamisel mitmesaja aastase Türgi ikke ajal. Viimasest johtuvalt on käesoleval ajal täheldatav tagasihoidlik arv mošeesid -- 18.-19. sajandi euroopa reisijate poolt tehtud akvarellidel-joonistustel-gravüüridel ilmestavad kohalikku maastikku tavaliselt mošeede sihvakad minaretid.
Kaevamine kestab siiani
Musulmanide, eelkõige türklaste ja albaanlaste suhtes on kreeklastel ajalooline allergia. Nii üritavad islamiusulised juba aastaid ehitada ühte suurt mošeed pealinna Ateenasse. Linnavõimud andsid juba aastate eest oma põhimõttelise nõusoleku, kuid enne ehituse alustamist oleks igati loogiliselt vaja läbi vaja põhjalikud arheoloogilised kaevamised. Teatavasti on Kreekamaal peaaegu igal pool midagi ajalooliselt huvitavat. Vastavad kaevetööd kestavad aga Ateenas käesoleva ajani!
Riigis ringi reisides torkab silma Kolmandast maailmast pärit immigrantide suhtarvuline vähesus (eriti võrreldes Prantsusmaaga). Nähtuse kui niisuguse peapõhjus seisneb kindlasti uueaegsete kolooniate puudumises, nn elanikkonna vahetuses Türgiga 1922-1923. aastal ning elukvaliteedi tagasihoidlikus tasemes. Teisalt suutsid riigivõimud meelitada tagasi pöörduma ajaloolisele kodumaale sadu tuhandeid etnilisi kreeklasi, seda eelkõige Nõukogude Liidu aladelt. Võrdluseks -- maa elanike arv on 11 miljonit inimest.
