Kriis või õnnetus
Kolmapäevases Õhtulehes oli suur lugu, kus keskse tegelastena astus üles siseminister Tarmo Loodus. Minister Loodus arvab seal, et Pärnu metanoolimürgitused pole kriis, vaid lihtsalt õnnetus. Ta viitab ka konjunktuuriinstituudi uuringule, kust tuleb välja Eesti inimeste ülileebe suhtumine salaviina. Kallis minister paistab järeldavat, et kui inimesed suhtuvalt salaviina leebelt, siis peab tema riigimehena rahva tahet järgima ja ka leebe olema.
Nii jaburat juttu pole ma ammu ühe ministri suust kuulnud. Kui välja arvata regionaalminister Toivo Asmeri kirjutis mõni nädal tagasi Kroonikas, kus ta kirjeldas, kuidas ta kannatamatult teisipäeva ootab, et värskest kroonikast kõiki olulisi uudiseid saada. Nojaa, kes ootab teisipäevast valitsuse istungit, kes Kroonikat.
Tiina Joosu ja Sulev Vedler näitavad selles lehes, et salaviina tootmine ja müümine on SÜSTEEM, mis haarab kogu Eestit ning millesse on kaasatud ka ametlikud viinatehased. Pärnu metanoolimürgitus polnud mitte mingi õnnetus. Aastate jooksul üles ehitatud müügivõrku lasti seekord lihtsalt solk sisse. Kuni müügivõrk säilib, jääb alles ka võimalus, et keegi pumpab ühel hetkel sinna jälle mingit jama.
Kui iseministril on selline suhtumine salaviinaärisse, siis ei ole ka ime, et politsei on võidelnud salaviina levitajatega vaid rutiini korras. Tegelikult oleks aga vaja erakordset pingutust, mille puhul ühes paadis oleksid politsei, piirivalve, majandusministeerium, kohalikud omavalitsused ja võibolla veel keegi. Praegu lihtsalt võetakse aeg-ajalt mõni salaviinapartii kinni ja hävitatakse ära. Tegelikult peaksid salaviina müügilt tabatud kauplused igaveseks ajaks litsentsi kaotama. Vaid hirm äri kaotamise pärast sunnib poode kontrollima kauba päritolu.
Kui viina müügivõrgus on kord majas, saaks lahkemalt lubada müüki ka väiketootjate tulivett. Madis Jürgen tõi nädala alguses toimetusse Setumaal tehtud rukkipuskarit. Mekkisime. Viski mis viski. Sellist ostaks mõnikord küll, kui seda korralikust poest saaksin.
