Kuidas see  küll erineb praegusest olukorrast! Milles peituvad põhjused? Julgeksin esitada mõningad omapoolsed tagasihoidlikud tähelepanekud. Kõigepealt oli õigus prantsuse 20. sajandi suurimal riigimehel Charles de Gaulle´l (1890-1970) -- ka kõige tugevamal paberrahal peab olema kindel kullakate. Ideaalis, nagu 19. sajandi lõpus Euroopas toiminud kullastandardil. Muidu hakkab valuuta tulevikus paratamatult oma väärtust kaotama. Tulenevalt säärasest printsiibist initsieeris see majandusküsimustes mitte eriti tugev  tippsõjaväelasest poliitik ekspordilt teenitud dollarite vahetamist USA  Fort Knoxi kulladepositoorumis hoiul oleva kulla vastu. Just tema käsul (sic!) saabus 1964. aasta kevadel Ameerikasse esimene nn dollarilaev, mille pardal olevad 800 miljonit USD vahetati ameeriklaste meelehärmiks ehedaks kullaks.

Praeguse dollarikursi saamiseks tuleks laadungi väärtust korrutada vähemalt neljaga. President Lyndon B. Johnson nimetas oma prantsuse kolleegi privaatselt poolearuliseks, kuid ei saanud ometigi midagi parata. Nagu senine reklaam kõlas: "Dollar on sama, mis kuld!". Saksa kantsler  Ludwig Erhard sarjas lausa avalikult prantslaste usaldamatut kiusu, kuid üsna pea saatis Saksa Liidupank  Ameerika Ühendriikidesse samasuguse laeva. Ainult ilma poliitilist laadi avaldusteta, nö tasa ja targu. Nagu näitas hilisem ajalugu, neil oli õigus. 1971 lõpetati paljuski Vietnami sõja hiigelkulude tagajärjel nii kindlana tundunud dollari  seotus kullaga.

  Lisaks tegi USA eliit mitmeid strateegilisi vigu. Nii vähendati drastiliselt reaalset tsiviilkaupade tootmist; hiljem selgus, et globaalsed finantstehingud, arvutitehnoloogia ning inimkonna ajaloo suurim sõjatööstus ei suuda ometigi reaalset tootmissektorit täielikult asendada. Sõjaväe ja diplomaatia tegevuse prioriteetide hulka kuulub nn paariariikide tasalülitamine või sealsete režiimide hävitamine, Venemaa geopoliitiline nõrgestamine ning vajalike naftatarnete garanteerimine.

Käesolev kriis viitab ühemõtteliselt piiramatult-reguleerimatu globaalkapitalismi krahhile. Selgus, et erasektor ei suuda ainult omaenese ressursside toel vastutustundlikult juhtida. Kogu Läänemaailma -- eelkõige muidugi USA -- senine poliitilis-kõlbeline autoriteet on muu maailma silmis hakanud kohe väga tugevalt vankuma. Paljud enesekindlad kapitalismi eksponentfiguurid ehk maakeeli öelduna kasuahned ärihaid, on pöördunud abi järele seni nii üleolevalt koheldud riigi kui institutsiooni poole. Teisalt aga eksisteerib järgmine superprobleem: just juhtivad Lääneriigid ei ole vähemalt praegu valmis ajaloolisteks struktuurseteks reformideks (näiteks Rahvusvahelise Valuutafondi reform, kontrolli tõhustamine finantsvoogude liikumise üle, senisest karmimad karistused suurte majanduskuritegude eest jne).

    Tundub, et vähemalt teatud ajaks, suurenevad maailmamajanduses rahvuslikud tendentsid. Üha enam riike üritab  päästa end protektsionismi ja riikliku majandussektori tugevdamise abil. Seda tihtipeale teiste arvel.

    Kuidas mõjutavad makroküsimused Eesti majandust? Kahjuks kõige otsesemalt. Eesti majandus on liberaalselt-väike, kuid see-eest maksimaalselt avatud ning üsnagi korrumpeerunud; kaupade eksporttoodangut valmistame vähe; elanike juurdekasv on kroonilises miinuses, inimeste emigreerumine  välismaale  võtab aina hoogu juurde;  idatransiit üha väheneb (kas mäletate Andrus Ansipi ja Mart Helme vastavaid mõtteavaldusi?); suhted Venemaaga ja kohalike venelastega on enamasti pingelised jms. Seega kestab vähemalt meil kriis paraku üsna kaua.