Riigikogu liige Keit Pentus-Rosimannus (Reformierakond). Foto: erakogu

Iga kriis paljastab ühiskonna ja riigi hetkeseisu kohta nii mõndagi. Järgmiseks kriisiks on paremini valmis need, kes oma nõrkusi õigeaegselt märkavad ja tugevusteks pöörata oskavad.

Loomulikult on meie kõigi peamine fookus jätkuvalt inimeste tervise kaitsmisel. Kuid kohe selle kannul käib mure räsitud majanduse ja inimeste toimetuleku pärast.

Selles kriisis oleme näinud muuhulgas seda, kuivõrd hädavajalikud ja hinnatud on sunnitud füüsilise eraldatuse puhul kõikvõimalikud robot- ja digiteenused. Just neid teenuseid pakkuvad ettevõtted on maailma aktsiaturgudel suurest kukkumisest kergemini pääsenud.

Kriis on paraku näidanud ka seda, et sellised teenused on meil (kuigi mõnes valdkonnas paremini kui kuskil mujal) endiselt lapsekingades. Me teeots on õige, aga peaksime kõndima palju kiiremini.

Suuremate e-poodide logistika tugineb endiselt suuresti inimtööjõule ja ei tule järsult kasvanud nõudlusega toime. Kaupa (ja võib-olla ka viirusi) kannavad kohusetundlikult eraldatuses istuvate kaaskodanikeni endiselt vilkad inimkullerid (tunnustage neid jootrahaga, digitaalselt, siiski!). Täielikult automatiseeritud elutähtsast logistikast ja isejuhtivast transpordist on asi veel kaugel.

Parlamendi tegevust reguleeriv seadusandlus ei ole üldse arvestanud võimalusega, et mingi väline jõud (mis ei pruugi olla viirus) muudab seadusandliku kogu ühte asukohta kogunemise mitte üksnes keeruliseks, vaid ka riiki halvavaks julgeolekuriskiks. E-riik on, aga e-parlamenti ei ole. Midagi nüüd liigub.

Valitsuse esimene sms-teade kõigi kodanikeni jõudis kohale 25. märtsil, pea kaks nädalat pärast eriolukorra kehtestamist. Olukorras, kus pea kõigil on mobiiltelefon ja enamikul selle nutiversioon, puudub siiani “kodanikuäpp”. Lihtne mobiilirakendus, mille kaudu saaks iga kodanik mugavalt kasutada teenuseid ja valitsus jagada operatiivset infot.

Kui tahame, et kõik uus digitaristu ja robootika vallas sünniks Eestis, peame alustuseks vaatama otsa probleemidele, mille tõttu seda seni sündinud ei ole.

Eestil puudus kaugtuvastuse, -taustauuringute ja riigigarantiide väljastamise võimekusega digitaalne platvorm kriisis vajaliku kiirhankimiseks olukorras, kus riik on riigile hunt. Või ka vabatahtlike mobiliseerimiseks. Isikukaitsevahendite varudest ja hankimise protsessist käimasolevas kriisis võiks ilmselt kirjutada põnevusromaani, mille uus osa ilmub igal hommikul mõne päevalehe sabas nagu Vilde jutuke.

Need kõik on ilmsed puudujäägid, mis teevad elu praeguses kriisis raskemaks, kuid nende ja paljude sarnaste üleslugemine ei tee meist kedagi tulevikus kuidagi õnnelikumaks.

Õnnelikumaks teeks meid hoopis selge tegevusplaan, kuidas saaks Eestist tänasele kriisile kiirelt reageerides maailma intellektuaalomandi, infotehnoloogia ja robootika arengu eestvedaja, uus Räni- või kodusemalt Rähniorg, kui soovite.

Mis takistab?


Kas tahame, et oleksime uuteks kriisideks nii tervisekaitse kui majanduse mõttes paremini valmis? Kui tahame, et kõik uus digitaristu ja robootika vallas sünniks Eestis, testitaks esimesena Eestis ja rakenduks esimesena Eestis, peame alustuseks vaatama otsa probleemidele, mille tõttu seda seni sündinud ei ole.

Pudelikaelu (lisaks Eesti valitsuse tänasele kergele võõraviha kuvandile) on vähemalt viis: esiteks, vähene teadusrahastus, mis seab piirid ka infotehnoloogia ja robootika arendustegevusele; teiseks, kvalifitseeritud tööjõu (ennekõike inseneride) puudus; kolmandaks, liiga kõrged tööjõumaksud, mis võiks hõlbustaks puuduva tööjõu kas või ajutist asendamist; neljandaks, intellektuaalsete õiguste kaitsmise mugavusteenus – “kiirtee või roheline toru (Euroopa, USA või üleilmse) patendini” - on Eesti riigis disainimata; viiendaks, Eesti kui maailma või Euroopa intellektuaalomandi, tehisintellekti ja robootika arendamise keskuse bränd on täna (põhjusega?) olematu.

Maksureformi ettepanek


Niisama opositsioonilise undamise asemel pakun mõned konkreetsed ettepanekud - vaielge neile siis vastu või pange pahaks. Või veel etem - tehke paremaks. Sest mis meil Eesti kodudes istudes praegu ikka targemat teha on, kui koos vahvama Eesti plaane punuda.

Teadmised ja kapital ei hakka niisama Eesti poole liikuma, selleks on vaja pingutust.

Mina teeksin nii.

Esiteks ja kõige olulisemana vabastaksin esimesel kolmel aastal töötajate pealt makstavast tulumaksust (20%) ettevõtted, kelle põhitegevus on infotehnoloogia, tehisintellekt ja/või robootika. Solidaarne sotsiaalmaks (33%) jääks.

Kuidas selliseid ettevõtteid määratleda, et vältida lihtsakoelisi maksupettusi? Tulumaksuvabastus puudutaks üksnes ettevõtted, kelle töötajatest 2/3 moodustavad arvuti- ja muud insenerid ning kelle äriplaan sisaldab uuendusliku intellektuaalomandi ja patentide arendamist tark- või riistvara osas.

Selline ettevõte ja äriplaan peab maksuvabastuse saamiseks ilmselt eelnevalt läbima sertifitseerimise selleks EASi juurde või mujale loodud riikliku hindamisorgani juures, mille liikmete enamik peaks koosnema tehnoloogia asjatundjatest ning kogenud ettevõtjatest.

Vähe sellest. Selline vabastus peaks kehtima üksnes ettevõtetele, kes kirjutavad riigiga alla lepingule, et nad registreerivad kõik oma patendid ainult Eesti kaudu ja loovutavad 10% kogu loodavast intellektuaalsest omandist tekkivast tulust Eestile kuni aegade lõpuni.

Eesti riigi ja maksuvabastuse saanud ettevõtte kokkulepe peaks sisaldama ka klauslit, et pankroti korral omandab riik 100% ettevõtte kasulikest mudelitest või patentidest ja kõik teised võlausaldajate nõuded on riigi sellele nõudele allutatud.

Mu jaoks on vähe ka sellest. Maksuvabastust taotlev ettevõte peab kirjutama alla ka keskkonda hoidvale Roheleppele ja seda lepet täitma.

Ainult maksuvabastusest jääb Eesti maailma robootikapealinnaks kasvatamisel muidugi väheks. Teiseks peaks riik rakendama oma oskusi Rähnioru eesmärgi nimel jõuliselt just seal, kus ta on kõige võimekam, aga miinusmärgiga - bürokraatias. Riik peaks välja arendama ühest nupust käivitatava tugiteenuse, bürokraatiavaba rohelise liini, mis võimaldaks Eesti innovatiivsetel ettevõtetel Euroopa, USA või üleilmseid patente taotleda konkurentidest kiiremini ja odavamalt.

Eriti tore oleks, kui koos erasektoriga õnnestuks mõnes geograafiliselt kompaktses äri- või ülikoolilinnakus sellistele ettevõtetele toeks luua ka muid vajalikke tugiteenuseid. Eeldusi selleks ju on ka juba täna.

Kolmandaks peab riik suurendama teaduse rahastamist infotehnoloogia ja robootika (ehk moodsate insenerialade) magistri- ja doktoriõppes. Raha selleks tuleks võtta kliimaeesmärkidele vastutöötavate ettevõtete maksudest, aga ka Euroopa Liidu uuest eelarvest.

Neljandaks peab riik seadma haridussüsteemis eesmärgiks, et lisaks kahele võõrkeelele omandaks iga Eesti koolilõpetaja ka vähemalt kaks levinud programmeerimiskeelt.

Ja viiendaks, ning mitte mingil määral vähem olulisena, peab riik töötama välja ja mis peamine, eelarvestama Eesti kui intellektuaalomandi, tehisintellekti, infotehnoloogia ja robootika tippkeskuse tervikliku arendamise ning rahvusvahelise turundamise plaani. Konkreetse sõna taga peab olema konkreetne raha või siis unustame kogu asja kui tavalise udupumpluse.

Valitsuse valikud


Laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua. Enamus reserve juba kriisieelsetel aegadel laiaks löönud valitsusel on maksupoliitikas täna nagunii vaid kaks võimalust - kas eelarveaukude kiireks lappimiseks makse veelgi tõsta või lootuses vabaturu loogikale ja pikaajalisematele maksutuludele, makse ettevõtetele hapnikku andes, vastupidi, hoopis langetada.

Ma soovitaksin viimast, aga eesmärgistatult. Eesti Rähnioruks muutmise sihiga. Et tulevikukasu meile kõigile oleks suurim.

***

Kas järgmise kriisi ajal on meil tänavatel toitu tassimas Starshipi robotid, isesõitvad autod või droonid ning iga suurema maja trepikojas, maja ees või katusel Cleveroni nutikapid?

Sõltub meist endist.

Kui me kõik koos selle nimel sihipäraselt toksime, siis mine tea. Nagu rähnid.