Ammu pole ühegi raamatu ilmumise järel sellist globaalset kära tehtud kui Eesti Ekspressi ajakirjaniku dokumentaalse üllitise peale. Kusjuures toda lobedat taiest lugedes veendusin, et täiesti asjatult. Just nimelt l u g e d e s. Kriskivi (ühes lennujaamas hüüti teda mögafonist sedamoodi ? ) raamatu peale on vihastanud üsna ilmselt need, kes pole seda tegelikult lugenudki. Kahetsusväärselt paljudel inimestel on nadivõitu komme oma-nabajalt sirvida vaid neid raamatuid, kus neist endist juttu – ja läbi lugeda vaid need lõigud ja peatükid, kus neist endist juttu. Kui lugeda Krister Kivi raamat päriselt – sisse- ja väljajuhatus kaasa arvatud – läbi, siis ei vihasta. Mitte millegi peale.

“Eesti Maja” ei anna ülevaadet, mida üle Maa rajatud Eesti majades tegelikult tehakse. On kindlasti sedasi soikuvaid ja suletud keldrikambreid, mida tulutult uksele prõmminud Krister solvunult kirjeldab. Ent mees ei pääsenud ka väga mitmekesiselt tuksuvate, elujõuliste ja edumeelsete Eesti majade pulssi katsuma sel lihtsal põhjusel, et ei leppinud kohtumisi kokku ega viinud end enne reisi kokku, kellega üldse mida leppida. Reisi käigus ületas ja vägistas ta end küll kohusetundlikult, ent kodutee tegemise asemel oli ta nii üliväga deprekas, et tahtis päris Ära, kui vähemasti oma tavaelust ära ei pääse.

Aga midagi muud kui oma isikliku hingehäda eest põgenemist ning selleks lahendi ja vahendi leidmist Krister meile ju ei lubagi. Kaantevahe sissejuhatuses on täiesti ausalt ja avalikult kirjas, et oma tavalisest elust ja olust ärapääsemise moodus ja teema on tiba kunstlikult otsitud – peamine, millega nukker rännumees end varustas, olid lennupiletid ja hotellikohad, eestimajandamise kodutöö jäi sellest oluliselt pealiskaudsemaks-juhuslikumaks või suisa tegemata. No kus sa jõuad, kui patja tihkudes hoopis ära surra tahad!

Ka toonane EE peatoimetaja, tänane suursaadikuemand Tiina Kaalep nägi Kristeri läbi ja tundis talle kaasa. Illusioone loomata, kogenult ja elutargalt nägi Tiina noorsandi läbi – ja sai toimetuse raha eest toda enfant terrible’it ümber maakera lennutades vastu ja tagasi täpselt selle, mida oletas.

“Ma tean, mida te tunnete,” võiksin kinnitada kõigile emalikele daamidele, kes teevad igavesti poisikeseks jäävatele, sisimas uskumatult ninakatele mehikestele mööndusi, aitavad, tulevad vastu, teevad nende asemel ära, lasevad end ära kasutada, annavad andeks. Ja järgmine kord sama ring otsast peale.

Ja teine samasugune vander, kes korraldab oma maailmavallutusretked ära vaid vormiliselt, sisuliselt mitte, oli kogu oma olemuse ilus-valus-õuduses näha saatesarja “Bollywood” tegemise kõrvalt valminud dokumentaalportrees. Minul on Ken Saani talumise lähikogemus Brasiiliast (vt. “Džungliseaduste vangid”), India-seiklejad said kaela täpselt samasuguse süüdimatu kaootilisuse, tühikargamise ja psühhohuligaanitsemise. Ja andsid samuti varsti andeks ning olid jälle nõus end ära kasutada laskma, kui telekahjuri nunnu kärsakene midagi anus. Ken ja Krister on sarnaselt kohanemisvõimetud – ette on neil kõik kokku leppimata puha, koha peal näha ja teha olevat nad vaadelda-naudelda-filmida ei taipa või ei julge või on muude pseudo-orgunnidega ülepeakaela hõivatud. Sellised saja foobia käes kannatavad mees-põnnid võivad su infarktiääreni koonusesse ajada – aga kui nad hätta jäävad, ja nad jäävad sinna otse loomulikult lakkamatult, aitad ja tuled vastu, võtad sülle ja puhud peale. Teed ennast lolliks, õpid selle käigus sadat asja – ainult mitte neist kukupai-tõbrikutest hoiduma.

Keni plähmerdamiste tagajärg on terve valik jubedaid, ebaeetilisi, tühje, haigelt kombineeritud telekäkreid, mille seniit – Leopoldi-müüdi mannetu mõnitus – osutus viimaseks tilgaks Dan Põldroosi taluvuskarikas.

Kristeri taevaavarustes ja hotellides kobamise tulemus pole sugugi nii väga tagajärg – on hoopis päris hea raamat. Aus ja siiras sisekaemus, mis jätab diskreetselt kripeldama uudishimu, mis maailmavalu tal siis õigupoolest sedasi perioodiliselt kallal käib. Mis iganes see Kriskivit käivitav jõud ka poleks – ta tutvustab oma reisikirjaga ülitundlikku, nõudlikku, mugavat ja arga (aga mitte väga laiska ja üldsegi mitte rumalat) üksiklast.

Ta jagab ka tänuväärt infot paljude nende, Maad ämblikuvõrguna ümbritsevate, lennuliinide kohta, mis meist lakkamatult üle mürravad. Hotelliteavet saame. Toidututvustusi. Ja kokku on noormees lisaks stiilse äbariku sisemaalingutele kirjutanud vägagi söödava proovireisija käsiraamatu. Sellesse istutatud kursiivis tsitaadid väliseestluse ürikuist pakatavad kenast kohusetundest. Hea poiss kükitab lennukiistmel või hotellitoas, loeb ja piinleb, tsiteerib ja ootab heakskiitu – sest eelistaks tegelikult silmaklappide ja kõrvatroppidega ära pääseda enda eest. Sest tollel enesel on kogu aeg erinevatel põhjustel paha olla. Aga selle sindrima iseenese käest ei pääse me, kuhu me ka ei lendaks ja mis ettekäänet me selleks ka ei leiaks. Ta on meil igal pool kaasas.

Ja milleks solvuda ühe inimese peale, kes on iseendal kaasas? Pigem on solvav see, kui tervikteost lugemata üksiklõikude pärast pirisetakse. Mis mõtet on kellelegi kurvakujurüütlile käratada, et ta pole selles või teises Eesti majas enam teretulnud, kui ta neis tegelikes asutustes tõeliselt käinud ega päris-asju näinud polegi. Sest ei viinud ennast kurssi.

Eile jõudis pärast nelja-aastast äraolekut Leicesterist tagasi kirikuõpetaja Valdo Lust koos abikaasa Heleniga. Suhelnuks Kriskivi a priori nendega, ei pidanuks valel ajal minnes vastu suletud uksi trummeldama. Stockholmi Eesti maja ja üldse Eesti asi on lausa pakatavalt tulevikuline – sealses hoones tegutseb lisaks ühingutele ja ajalehele lasteaed ja restoran, hoonest väljas on Eesti kool ja isamaiste toitude kauplus, mille pidaja Eline Engman on nüüdsest ka Eesti majas asuva restorani emand.

“Miks sa’i küsind siis?” tahaks Kriskivile mühatada, nagu Herta Elviste telereklaamis Juhan Ulfsakile, kes talle “ilusa terve mustavalgekirju looma” on toonud. Ei saa ka Krister lehma pähe sebrat lüpsta. Aga tegelikult pole sebra ju põrmugi paha loom.

Kena kolleegi sebra mustad triibud on varjutatud tülpimuse, kurnatuse ja kroonilise vastumeelsusega. Valged triibud on need tema helged avastused, mille nimel tal puhata ja mängida lastigi.

Egiptusetädid. Tõnn “Saatana Sohipoeg” Sarv Tais stripiklubi pidamas. Aigi “Superstaar” Vahing oma teispoolkerases elemendis. Need avastused on pealiskaudsed, aga veetlevad. Selliseid tegeliku väliseestluse olemust nuusutavaid miniatuure tahtnuks raamatusse rohkemgi. Aga kust sa neid ikka saad, kui proovireisija jamab suurema osa ajast marutaudi, ämblike ja muude foobiatega.

Mulle ei istu inimesed, kes loomi ja loodust, elusolendite liikide paljusust ja kooslust ei mõista ega salli. Jaak Aaviksoole – nagu ühest intervjuust hiljuti lugeda oli – ei meeldi käpardid, kes paljude teiste inimeste töö oma küündimatusega ära rikuvad. Sama siin.

Ent Kriskivi ei rikkunud midagi. Portreteeris ennast. Andis meile õpetliku võimaluse endasuguse tüübi elus külas käia – vastanduda või samastuda, ärrituda või tröösti leida. Liiatigi talletas ta ajastut ja karaktereid ning tema päevik on tulevikus sama hinnas nagu praegu Elo Tuglase klaarimised või Friedebert Tuglase reisimised.

Subjektiivne tegelikkuse peegeldus teeb kellelegi kindlasti haiget. Seilasime, teame. Tõlgenduste tõlgendamiste tõlgendused väänutavad-moonutavad kõrvuti kulgevaid vastandlikke tegelikkusi ja selle nägemisvõimalusi.

Minu rahakott igatahes seda Eesti Maja värki ostes haiget ei saanud. Sain oma raha eest lugeda maitsvalt ülikujundlikku keelt ja vaimukaid võrdlusi, tähelepanekuid ja hinnanguid, milleks igaühel meist, Krister Kivi kaasa arvatud, on täielik voli. Hüperkriitiline või? Ei ole ta midagi. Pigem naljakas. Selline nukralt mügistav. Elutervem kui Kriskivi endast ise ilmselt oodatagi oskab.