2007. aastal tungisid erariides politseinikud Milanos endisest tapamajatöötajast kirjaniku Rodrigo García näidendi „Tappa, et süüa” ajal teatrilavale ja päästsid kindlast surmast homaari, kelle hukkamine ja ärasöömine moodustas näitemängu telje. „Ma tean, et selline asi toimub restoranides, aga pole mingit vajadust muuta seda vaatemänguks,” selgitas loomakaitsja Gianluca Comazzi ning tõtt-öelda on mul üsna kerge end tema poolele mõelda.

Nagu paljusid, viib mind vähe asju endast rohkem välja kui loomade tapmine meelelahutuse (või kunsti) nimel. Kuid kas pole see variserlik? García näidend juhtis tähelepanu asjaolule, et läänelik ühiskond on valmis otsustavalt tegutsema päästmaks ühe homaari elu lavalaudadel, sellal kui nende massiline ja palju julmemal viisil surmamine aurustes restoraniköökides on täiesti normaalne.

« Avalehele142 Kommentaari