Suur ime see pole, sest kui võtta arvesse raamatute (pahatihti kuupensionist väiksemad) honorarid ja mõnesaja eksemplari kanti kukkunud tiraažid, on kirjutamises vähe otseselt ihaldusväärset. See on arhailine eneseväljendusviis, millest osasaamine nõuab aega: kui kunstniku või näitleja looming vallandab katarsise minutite või äärmisel juhul tundidega, siis kirjaniku sõnumi mõistmiseks võib paksema teose korral kuluda nädalaid. Reeglina on keeruline vaimustuda ka kirjanikest endist. Võrreldes ekstravertsete kunstnike või mällusööbiva välimusega õnnistatud näitlejatega, seostuvad kirjarahvaga – vähemasti paljude meessoost kirjanikega – ikka eeskätt väljakasvanud soengud ja läbihigistatud kampsunid ning alles hiljem jõuab kohale isiksuse peidetum pool – introvertne iseloom ja keerukad kompleksid, pahatihti ka “essi” susistamine.


Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: