Kui esmaspäeval lugesin viie Eesti parlamendierakonna kirja välisinvestorile, tuli peale halearmas tunne. Umbes nagu siis, kui väike laps ennast isakesega poksima sätib. Millal eelmisel korral meie erakonnad sellist üksmeelt näitasid? Nõukogude Liidust vabanedes? Vist siis, kui vabariigi kaitsekulude suhtes kuulus kokkulepe tehti. Igatahes saatsid viis erakonda kuuest, eesti erakonnamaastiku absoluutne enamus, kirja Oslosse, ühele välisinvestorile, et manitseda norrakaid säilitama ajalehe Postimees poliitilist sõltumatust ning tasakaalu.

Teisipäeval said kõik, kes Postimeest loevad, teada, kes viie erakonna kirja taga on. Kirja taga olen mina, Hans H. Luik. Usute või mitte, just nii kirjutas Mart Kadastik. Küll on Tartu ikka heade mõtete linn! Ma tõusin püsti, avasin akna, sirutasin end, vaatasin alla.

Minu linn! Minu riik! Olen kunn!

Kujutate ette. Lähen varavalges Edgari kontorisse Toomrüütli tänaval. Paber on valge. Kadri on Must. Me alustame kirjatööd. “Norra Kuningriiki, Oslosse. ­Postimehe omanikele...” Järgmisena jalutan Juhani ja Miisu juurde. Villu jätan viimaseks. Võimas... Kui mõelda, et keegi Luik Tallinnast Narva maanteelt suudaks viis erakonda kuuest panna üht joont ajama, miks ei õpetata siis juba vene kooliõpilasi eesti keeles? Läti 10ndates klassides juba õpetatakse. Miks Eesti Raudtee miljardi eest ära müüdi, ja pool sellest rahast nüüd või- ja suhkrutrahviks kulub? Miks ­eliitkoole lammutatakse, selle asemel et kutsekoolidega tegeleda? Miks pole kõik ­noored naised lapseootel? Ja miks ma ei korraldanud et presidendiks valitaks hoopis... Rein Kilk?

Ah, unistused, oojahh... Tuleb tunnistada et meie erakondade enamust ma koondada ei suuda. Pole ka selle ala mees. Mina pole Papa Carlo ja nemad pole puunukud. Ei algatanud ma parlamendienamuse kirja Schibstedile, ei osalenud koostamises ei otse ega kaude. Vähemalt nüüdseks teavad seda kindlasti ka head konkurendid, kui neil erakondades vähegi infoallikaid on.

Eks said kõik erakonnad peale Reformi nüüd Postimehest ka tuld ja tõrva. Saavad veel. Nagu Anija mehed Tallinna tulles, pidid ka meie julged demokraadid teadma, mida kirjatöö kaasa toob. Vitsad tulid kiiremini, kui oodanuks. “Lõdva lõuaga sõnu loopides,” kirjutab Kalle Muuli, “sülitavad viis parteifunktsionääri näkku veerandile miljonile Postimehe lugejale...” Andke ikka andeks, kolleegid, seltsimehed! Just nimelt lehelugeja nimel erakonnad teabe tasakaalustamist nõudsidki. Näkkusülitamine? Harvaesinev stiil...

Aitab emotsioonidest. Mida uut võiks erakondade aktsioonist järeldada? Esiteks vihjasid viis erakonda, et võivad Reformierakonna ka üksi külma kätte jätta. Reform on teinud tublisid reforme, kuid liidrite stiil, sealhulgas suhtumine sõnapidamisse, heidutab teisi. Katse nädalavahetusel Keskerakonnaga leppida lõppes Keski upsaka äraütlemisega. Ja mida me kolmapäeval Äripäevast loeme? Edgari reetmine Tallinnas oli viga, ütleb Andrus Ansip. Neh. Edgariga kokkuheitmine tulumaksureformi arvelt oleks jälle valijaskonna reetmine. Järeldus: RRR koalitsioon peab edasi töötama.

Teiseks seisab Eesti täna olukorras, kus järjest rohkem mõjusid tuleb välismaalt. Panganduse arenguid otsustatakse Stockholmist, hea ajakirjandustava järgimise mures vaadatakse Oslo poole, trahvi vältimist palutakse Brüsselist. Uus kogemus. Lätlaste kogemus on veel koomilisem. Peaminister Aigars Kalvitis peab pöörduma Šveitsi, et teada saada, kes on Ventspilsi sadama tegelik omanik. Muidu ei tea, mis aadressil kirjagi saata...

Headele kolleegidele teen ettepaneku leppida ja näha puude taga metsa ning parteisekretäride taga parteilasi, mitte õelat “Tallinna kunni”.