Kui kaugel on eestivenelased Venemaast Brüggeman-Winkelmanni visioonis?

Eestil oli võimalus juba 1991. a. anda kodakondsus kõikidele mitteeestlastele ja teha vene keel teiseks riigikeeleks. Kuid see otsus teinuks oluliselt keerulisemaks eestlastest enamuse sisemise konsolideerumise ja võtnuks ära vähemuste lõimumise aluse.

12. juulil avaldas saksa riiklik meediakanal DW-WORLD.DE pikema vestluse kahe kohaliku Eesti ekspertiga, Karsten Brügemanni ja Rolf Winkelmanniga vene vähemuse olukorrast Eestis. Olgu kohe alguses märgitud, et mõlemad teaduskraadiga mehed on siin kohapeal elanud ning tegelenud teadusliku loometööga. Näiteks Dr. Brügemann õpetas aastail 2002-2005 Tartu Ülikooli Narva kolledžis Saksamaa ajalugu ning saksa keelt. Praegu töötab ta Hamburgi Ülikooli struktuuri kuuluvas Põhja-Euroopa Ajaloo-ja Kultuuri Instituudis. Tunnistan, et just tema asjakohased hinnangud pakkusid mulle iseäranis õpetlikku huvi, seda isegi mitte niivõrd akadeemilises tähenduses, kuivõrd kõlbelises mõttes.
Kõigepealt rõhutavad Brüggemann ja Winkelmann ametliku Venemaa välistegevuse destruktiivset mõju Eestile, nimelt kasutatakse siin elavaid venelasi oma välispoliitilistes kõrvalejuhtivates manöövrites. Winkelmann lisab veel, et Venemaa kasutab Balti riikides elavate venelaste probleeme (järelikult siiski probleemid eksisteerivad?) kogu regiooni destabiliseerimiseks. Winkelmanni väitel jagab säärast arvamust enamik praegu Eestis elavatest venelastest. Neil kujuneb oma identiteet, mis erineb oluliselt Venemaa venelaste mentaliteedist.
Winkelmanni viimase seisukohaga nõustun, kuid tõsist kahtlust tekitab siiski tema väide kohalike venelaste enamuse (sic!) Venemaa vastustamises siinsete etnopoliitiliste arengutendentside eest. Kust see postulaat küll võetakse? Ega ometigi enda soovunelmatest?! Härra Dr. Winkelmannile söendaksin küll kinnitada, et pigem süüdistatakse hoopis palju lähemal elavaid-tegutsevaid politikaane...

Seejärel keskenduvad intervjueeritavad lausa fundamentaalsetele probleemidele. Näiteks eesti keele oskusele. Dr. Brüggemanni meelest seisneb põhiraskus isegi mitte niivõrd eestis seadustes, kui 32% riigis elavas mitteeestlases. See situatsioon on Euroliidus ainulaadne. Kas aga siiski on? Näiteks Belgias suudavad valloonid ja flaamid kultuurilis-keelelistest konfliktidest hoolimata, ometigi ühes riigis koos elada, vastastikku üksteist tunnustades. Kogemuse põhjal võin juba üsna kindlalt ära arvata järgnevat retoorilist küsimust: "Aga nad ei ole ju immigrandid-okupandid!" Juhiksin tähelepanu olemuslikumale aspektile -- jutt käib ju erinevate etnoste enam-vähem teineteist tolereeriva kooseksiteerimise võimalusest. Selles suhtes valitses meil 16 aastat enam-vähem talutav olukord. Hoolimata poliitiliste õiguste äravõtmisest ligemale ühelt kolmandikult Eesti elanikkonnast ja sellest johtuvast palju tagasihoidlikumatest erastamis-ning majandusliku eneseteostamise võimalustest. Poliitikast rääkimata. Miks siis toimus paljureklaamitud integratsioonipoliitika krahh? On sümptomaatiliselt kahju, et eksperdid ei üritagi endale ja kuulajatele niisugust küsimust püstitadagi. Ainult see paha Venemaa õõnestustegevus, ikka ja jälle korrutatakse seda mingi ersatzmaagilise mantrana, mis meenutab mulle vägagi nõukogude propaganda kaagutamist CIA vaenutegevusest. Eriti teraviljasaagi vastutusrikkal koristusperioodil.

Eriti kontseptuaalselt huvitavana tundub mulle ajaloodoktor Karsten Brüggemanni järgmine, täitsa kohe abstrahheerimisele püüdlev mõte. Eestil oli võimalus juba 1991. a. anda kodakondsus kõikidele mitteeestlastele ja teha vene keel teiseks riigikeeleks. Kuid see otsus teinuks oluliselt keerulisemaks eestlastest enamuse sisemise konsolideerumise ja võtnuks ära vähemuste lõimumise aluse. Mul tekkis kohe mitmeid küsimusi. Mis seisus on integratsiooni praegune olukord? 1991 hääletas ca 150.000 mitteeestlast EV taaskehtestamise eest. Neilt ei nõutud mingit keeleeksami läbimist. Nagu hilisemad sündmused näitasid degradeeriti paljud neist üsna pea apatriidiseisusesse. Eesti taastas oma iseseisvuse ühegi inimohvrita, fakt kui niisugune oli suurema osa siinsete elanike teadliku või alateadliku valiku tulemus. Konkreetses rahvusest sõltumata. Seda võinuks ikka vähegi hinnata. Seega ei seisnud fundamentaalne väljakutse nn muulaste protsentides. Võrdluseks: Makedoonia kodanikkonnast moodustavad albaanlased u. 22%, kuidas seal on kodurahuga lood? Tegelikult algas meil euroopaliku tsiviilühiskonna kujunemine perestroika ajal, kuid see ülimalt soodne võimalus lasti aga kahjuks käest. Kodakondsusest ja vene keele staatusest: Leedu kodakondsusevariant ei tähendanud mingit sundi selle vastuvõtmiseks, vaid kohest vabatahtlikku akti. Vene keelel võinuks küll olla näiteks Narvas regionaalse ametliku keele staatus, kusjuures riigiteenistuses või avalikus sektoris peaks konkreetne isik kohustatud valdama eesti keelt. Kaasa arvatud umbkeelne kodanik (sic!), vastavalt keeleseadusele. Kogu lugu.

P.S. Meenutades nn Umbruchzeiti, tulevad mulle aeg-ajalt meelde kunagised intrite tuhandepäised miitingud, Toompea ründamine, sinna korrapäraselt installeeritud barrikaadid, iseseisvusreferendumi ärakeelemine kogu Nõukogudemaa juhtuutja Mihhail Gorbatšovi poolt ja veel palju-palju muudki. Mul ei ole muide kahtluseraasugi, et nii Brüggeman kui ka Winkelmann on Eesti uusimas ajaloos päris kodus. Seda kummastavamad tunduvad olema enamik nendepoolsetest seisukohtadest.