Ilmselt oli samamoodi paljudes 1970ndate eesti kodudes. Tollased lapsevanemad kaalutlesid, kuivõrd kasutada vitsa, kuivõrd vitsahirmu; vähesed said hakkama ilma igasuguste repressioonivahenditeta. Nõukaaja valdav kasvatusstiil oli praegusega võrreldes autoritaarsem – nii meile tundub. Ka sotsiaalteadlaste uuringud näitavad, et tänapäeva kasvatusparadigma on muutunud palju demokraatlikumaks ja liberaalsemaks. Lapsevanemate ees seisvad probleemid pole aga vähenenud, pigem vastupidi. (Alates 1. jaanuarist 2016 hakkas Eestis kehtima uus lastekaitseseadus, mille kohaselt on laste kehaline karistamine keelatud. Karistusseadustik näeb ette karistuse lapse igasuguse vaimse või kehalise väärkohtlemise, sh ka vitsaandmise eest. – Toim.)
Mu koolieelikust lapse kodus on kapipealne samuti tähenduslik, tugeva toimejõuga koht. Seal pole kunagi olnud vitsa, kuid sinna võib lapse ja vanemate kokkuleppe kohaselt kolida… iPad. Tahvelarvuti jäämine kapi otsa terveks õhtuks on kõige koledam asi, mis viie-ja-poole-aastase elus tema enda meelest võib juhtuda. Teadlikkus sellest võimalusest ajendab lasteaias kenasti käituma, sellele viitamine kutsub vajadusel korrale. Kõiki vanemate ees seisvaid probleeme see kasvatusmeetod mõistagi ei lahenda.
Kui koolieeliku vanemad saavad veel ise otsustada, kas nutivahendit lapse ellu lubada või mitte, siis koolilapse vanematel seda valikut peaaegu ei olegi. Vähemalt nutitelefon on ju olemas kõigil klassikaaslastel! Lisaks on telefon hädavajalik vahend lapsega sidepidamiseks, varem või hiljem läheb nutiseadet ja internetti vaja ka koolitöös. Tänapäeva lapsevanema kohustuste hulka on möödapääsmatult lisandunud digivanemlus.
Nagu näitab kahel korral toimunud esinduslik EU Kids Online’i küsitlus (millele vastas üle riigi 1000 internetikasutajast last ja üks iga lapse vanematest), on areng Eesti laste nutistumises olnud väga kiire. Kui 2010. aastal käis telefoniga internetis veidi alla kolmandiku Eesti 9–16aastastest, siis kaheksa aastat hiljem oli see näitaja peaaegu kolm korda suurem. Aastal 2018 kasutas internetti vähemalt ühest seadmest iga päev 97 protsenti meie 9–17aastastest. Koolivabadel päevadel veetis pool nendest internetis vähemalt 4-5 tundi.
Paljusid vanemaid teeb laste netikasutuse kasv nõutuks, isegi nörritab. Tean kolme lapse isa, kes ostab meeleheitlikult spaanädalalõppe, et pakkuda lastele internetiga võrdväärselt meeliköitvat, kuid tervislikumat tegevust. Meediateadlased nimetavad seda vanemlikuks diversioonistrateegiaks, pettemanöövrite ahelaks. Nagu sõjas, eks ole. Paljudes Eesti peredes käibki põlvkondade vahel võitlus laste elumaailma sisustamise, selle digi- versus päristegevuste vahel jaotamise üle. Mõnes juba aastaid.
Paralleelid sõjandusega dramatiseerivad asja mõistagi üle. Strateegiad, mida vanemad laste internetikasutuse vahendamisel – toetamisel või piiramisel – kasutavad, täidavad eeldatavasti õilsat eesmärki. Vanemad soovivad suuniseid andes ja reegleid seades laste netihüvesid suurendada ja online-riske vähendada. Veelgi enam, laste netikasutuse omasoodu kulgeda laskmine ja kasvatuses üksnes päriseluga piirdumine ei mahuks enam hea ja hooliva vanemluse normi alla.
Leidub teadlasi, kes peavad laste internetikasutuse vanemlikku vahendamist isegi vanema-lapse suhte kvaliteedi asendusnäitajaks – kui meil pere kohta muud infot ei ole, saame lapse kasvukliimast ikkagi aimu, teades, kuivõrd vanemad tema virtuaalelust huvituvad. Ühiskonna tasandil võivad märgatavad muutused vanemlikus vahendamises viidata uuele kasvatusparadigmale.
EU Kids Online’i uuring annab ülevaate ka sellest, kuidas Eesti lapsevanemate vahendamisstrateegiad on ajaga muutunud. Esmalt torkab silma kasvav tublidus: vanemad julgustavad, soovitavad, selgitavad ja aitavad, kuid ka piiravad ja jälgivad laste internetikasutust enda sõnutsi oluliselt rohkem kui kaheksa aasta eest. Näiteks oli 2018. aastaks kahekordistunud teismelise lapse sotsiaalvõrgustiku kontol silma peal hoidvate vanemate osakaal (seda tegi iga teine) ning kolmekordistunud lapse internetiaega teenuse või lepingu abil piiravate vanemate hulk (küündides viiendikuni).
Hüppeliselt rohkem on ka vanemaid, kes julgustavad last iseseisvalt internetis avastama ja õppima või aitavad last, kui miski on teda netiavarustes häirinud – seda teeb valdav enamik (2010. aastal alla poole) vanematest. Olulisel määral on kasvanud ka lapse ja vanema ühised netitegevused, lapsega turvalisest internetikasutusest rääkimine ja talle vastavate soovituste jagamine. Just niisugused – aktiivsed, toetavad, sõnalised – tegevused on uuringute põhjal osutunud laste netiturvalisuse tagamisel tõhusamaks.
Koondpildina kõnelevad need tulemused paljust. Sellest, et tänaste lapsevanemate põlvkonna digipädevused on jõudsalt kasvanud – mitmes aspektis ületavad need tegelikult laste omi. Sellest, et laste turvalisele netikasutusele suunatud teavitustegevus on hakanud vilja kandma. Ning sellest, et uued, digivanemlusega seotud normid on suures osas omaks võetud. Laste internetikasutuse vanemlik vahendamine on tõusnud olulisele kohale koduses kasvatuses.
Üldisemad trendid viitavad ka sellele, et lapse netitegevuste arengut toetav ja tema iseseisvust väärtustav kasvatusstiil kogub kiirelt populaarsust. Samas on kasvanud ka vanemlikud keelud-piirangud ja kontrollimine. Seega, erinevad kasvatusstiilid ja neid toetavad väärtused eksisteerivad ja arenevad kõrvuti. Kultuuripärand ja lähiminevik ühelt ning moodsamad arusaamad teiselt poolt mõjutavad ka digitehnoloogia sulandamist perekondlikku rutiini.
Tehnoloogia jätkuvalt kiire areng pakub vanematele uusi võimalusi lastel silma peal hoida, kuid ei tee, vastu ootusi, elu lihtsamaks. Suurem osa Eesti lapsevanematest on kimbatuses, soovides rohkem infot ja nõuandeid laste digiturvalisuse tagamiseks – perelt ja sõpradelt, meediast, lapse koolist, ka omaenda lapselt.
Just viimane allikas võib olla iseäranis väärtuslik. Juba lasteaiaealisega on võimalik digiasjade üle arutleda, sõlmida kokkuleppeid, rääkida nagu võrdne võrdsega. Saada lapsega algusest peale virtuaalmaailmas ühele lainele ja püüda seal püsida – isegi kui tema digimängud alati huvi ei paku. Kaasata last ka enda digitegevustesse, näiteks pilditöötlusse või pere ühistegevuseks info otsimisse. Peamine on säilitada usalduslik side lapsega. Siis on ka hiljem võimalik üksteiselt õppida ja üksteist aidata. Usaldamatuse koht on minevikus, koos kasevitsaga.
Veronika Kalmus on sotsioloog ja meediateadlane.
