Kui liblikad veel kõhus hullasid...
Imelik: inimestele meeldivad liblikad, sest nad unustavad, et enne nende ühekordset metamorfoosi pole liblikad muud, kui lihtsalt ussikesed. Öak...
Veel enam, liblikate eluiga on keskeltläbi kaks nädalat või vähemgi. Ausalt öeldes ei saa ma aru, miks on nii palju inimesi, kes räägivad: "Ma tahaksin olla liblikas..."
Kas pole neil äkki probleeme enesehinnanguga? Ma olen kindel, et see kiindumus tuleb optilisest illusioonist, mille liblikad tiibu lehvitades tekitavad.
Ometigi tundsin ma alles hiljuti oma kõhus liblikaid lendlemas (see poeetiline väljend on rohkem tuntud inglise keeles, tähistamaks kummastavat kõhutunnet armumisel;) - tõlk.). Need olid päevad, kui mobiiltelefone veel peaaegu polnud. Mobiilid olid vaid kõige edevamate staatusesümbliks.
Noorimate lugejate jaoks: kujutage ette, et mobiilid olid tolle aja Porsche Cayenne´id. 90ndate alguses võis mobiiltelefon maksta oma 300 000 eskuudot.
(Umbes 1500 eurot, kuid eurot polnud veel olemas.)
Mind ei olnud võimalik päev läbi kätte saada. Sestap kiirustasin alati koju.
- Üks välismaa tüdruk helistas sulle just ja palus edasi öelda, et ta ootab sind kell pool kaheksa bussijaamas...
- Kas sa mäletad ta nime? (Ema unustab alati nimed ära.)
- Midagi, mis algas "m"-iga. Või oli see "b".
- Birgitt?
- Oli vist jah...
- Hurraa!
- Ema, kas sa oled kindel, et ta nimi polnud hoopis Brigitte?
- Hmm... (See oleks olnud liiga hea, et olla tõsi. Birgitt oli palju blondim kui Brigitte.)
- Kas ta rääkis aktsendiga?
- Saksa aktsendiga...
Need olid ajad, kui inimesed pidid maailmale näkku vaatama. Polnud võimalik end mobiiltelefoni taha peita. Inimene pidi otse välja ütlema, mida ta tahtis. Inimarengus olulise "osava pöidla" sündroomi taaskordumine oli veel ettearvamatu.
(SMS meenutab mulle SOS-i.)
Birgitt oli täpselt kell 19.30 kohal. Mobiilita oli võimatu kohtumist viimasel hetkel edasi lükata.
Varsti sain ma aru, et ta oli kuumem, kui germaani tüdrukult oodata. Birgitti ja minu jaoks olid kondoomid abstraktsioon. Me lugesime uudiseid, muidugi teadsime me, et AIDS külvab surma San Fransisco perverdistunud homode seas - ja mõnedes teistes Kalifornia piirkondades.
(Mitte "normaalsete" inimeste seas, nagu meie.)
Igatsen seda nii väga taga. Ilma kondoomita tundsin tema soojust ja pehmust palju paremini. Tema lõhn oli täiesti eriline ja Birgitt oli liiga šveitslane selleks, et unustada võtta rasestumisvastaseid pille iga päev.
No kuulge, me olime siis nooremad kui 20! Kuidas me võisime olla süüfilise, gonorröa või teiste seksuaalsel teel levivate haiguste kandjaks?
Ilma lateksita oli seks üks paljudest täiskontaksetest asjadest. Palju mõnusam kui sama nime kasutavad võitluskunstid.
Veelgi tähtsam oli see, et seksi ei reostanud see vastik kummilõhn.
Liblikad lendlesid vabalt terve nädala, vahel terve kuu. Ning nad põlistasid end läbi postkaartide, mida Birgitt tavatses saata mulle Zürichist ja Genovast.
Ma mõtlesin, et see peaks olema Geneva, aga Birgitt selgitas mulle, et õige on Genova.
(Ta armastas Itaaliat.)
Kui ma avasin oma postkasti, leidsin sealt värvilise kaardi. See oli nagu kellavärk - iga kahe nädala järel. Birgitt kirjutas, et ta igatseb mu järgi. Südamed, mis ta joonistas, muutusid aina suuremaks, sõnad olid hästi valitud, et toita ma noort seksuaalfantaasiat.
(Ja ma tundsin tema parfüümi.)
Ning siis äkki tõi jõuluvana mulle 1996. aasta pühadeks mobiiltelefoni. Odava Philipsi. Alguses mõtlesin, et see on kauni disainiga habemeajamismasin.
Saatsin oma numbri järgmise kirjaga kohe Birgittile Zürichis. Veel enam, järgmisel kuul õpetas mu sõber Bruno mind Yahoo!-d kasutama.
("E-maili teenuspakkuja"? Mis asi see on?)
Birgitt omalt poolt teatas, et tal on e-posti aadress ning me peaks e-posti praegusest hetkest kasutama hakkama.
Mitte kauaks. Meie romantiline suhe ei pidanud elektroonikale vastu ja purunes sel päeval, kui ta saatis mulle eksikombel e-kirja, mis oleks pidanud jõudma hoopis 12 kilomeetrit Genovast ida poole.
(Mu nimi ei ole Massimo.)
Mõnikord mõtlen, et see on teine põhjus, miks ma vihkan liblikaid.
