Märt Väljataga Foto: Tiit Blaat

Kalev Kesküla oleks 22. oktoobril saanud kuuekümneaastaseks. Tuleva aasta 25. juunil möödub kümme aastat tema surmast. Inimesed, kes teda tundsid, on arvatavasti aeg-ajalt mõelnud, mida oleks Kalev arvanud ühest või teisest tänasest päevasündmusest või nähtusest: olgu Brexitist, uusfašismi normaliseerumisest, kas või pensionisamba reformist.

Mõne noorelt lahkunu puhul tunduksid säärased küsimused absurdsed. Näiteks minul ja küllap ka ei kellelgi teisel pole õrna aimugi, mida arvaks neist asjadest näiteks Rein Kruus (1957–1992) – oma põlvkonna üks säravamaid humanitaare, müstifikaator ja arhiivide virtuoos. Tema vaimulaadis oli kangekaelsus ja mänglev iroonia ühendatud nii erilisel moel, et kunagi ei saanud ette kindel olla, millega ta meid jälle üllatab. Seevastu Kalevi võimaliku arvamuse äraarvamine pole raske, hoolimata temalegi iseloomulikust irooniast. Võimatu oleks ette kujutada Kalevi radikaliseerumist või, vastupidi, konserveerumist. Ka ei kujutaks teda ette meelt avaldamas ega raevukaid juhtkirju koostamas. Seda poleks lasknud teha temasse üdini imbunud salliv ironism ning soovimatus asuda kindlale positsioonile enne, kui pole kõiki osapooli mõista püüdnud.

Mis aga pensionireformi puutub, siis vanaduspensioni teema, utoopia kuldsest elusügisest ja küpsest heaolust oli üks Kalevi esseistika ja luule püsiteemasid. Seal kordusid ikka ja jälle pildid „põhjamaisest“ heaolust, ühiskondlikult viljakast jõudeelust, sumedast eluõhtust ajaloo lõpus – või selliste unistuste iroonilised peegeldused. Talle oli algusest peale, juba noorena iseloomulik vaadata olevikku kaugema tuleviku vaateveerult, vanaea või postuumsete silmadega. Vanaduspensioni motiiv kordub justkui refräänina Kalevi luules: „Ükskord saab Eesti Riik nii rikkaks / et kõik pensionärid võivad elada soojal maal“ („Itaalia taeva sina“), „porised Atlased ja Eurydiked / kannavad õlul pangamaju / laulavad isamaalaule // kehastavad õõvaseid varjukujusid / pensionifondide alateadvust / Platoni Vabariigi seinal“ („Vabariigi alateadvus“) või „Paljukest on siis neid eesti mehi / kes suudavad pensionini elada“ („Õnnest“). Paraku ei antud temale endale vananeda ja pensioni­ikka jõuda, ei väärikalt ega vääritult.

Aasta enne surma alustas Kalev arvamuslugu „Kuidas seeniori vaesuses hoida“ lausega „Riigikobraste tööta jäänud hambad tahavad kangesti midagi langetada, jaksamata pikemalt mõelda, kas saab püsida usk selle riigi sisse, kui tema alussambad langevad“ (EE, 9. aprill 2009). Jutt käis muidugi majanduskriisi aegsest kallalekippumisest teisele pensionisambale. Kümme aastat hiljem on see jutt taas ajakohane. Ka „usk selle riigi sisse“, selle võimalikkus ja võimatus oli üks Kalevi loomingut läbiv motiiv.

Ajakirjandus ja kirjandus olid need kaks põllulappi, mida Kalev Kesküla terve elu haris. Nende kahe vahekorra üle ta ka reflekteeris. Ammustest aegadest peale on osa kriitikuid ajakirjandust ja kirjandust vastandanud ning käsitlenud luulekeelt ja ajalehekeelt leppimatute vastandpoolustena. Teisalt on moodne kirjandus olnud ajakirjandusega alati läbi põimunud, Eesti kirjandusloos eriti – ning seda lähisugulust armastas Kalev ikka ja jälle esile tõsta.

Kalevi luuletused ja miniesseed jäävad, sest sisaldavad juba kangemaid säilitusaineid. Need elavad tõenäoliselt edasi ka veel siis, kui autorit ennast enam isiklikult ei mäletata.

Kalevi töö kultuuriajakirjanikuna oli tohutult intensiivne ja viljakas. Isegi kui veinilood kõrvale jätta, koosneks tema ajakirjanduslik koondbibliograafia kõvasti üle tuhandest kirjest: esseed, arvustused, sünnipäevalood, järelehüüded, reportaažid, uudisnupud kõikvõimalikest üritustest – esitlustest, kohtumistest, auhindamistest, väljasõitudest, raamatulaatadest –, küsitlused ja intervjuud kodu- ja välismaa kirjarahvaga, alates klassikutest kuni külahulludeni. Tundub, nagu jõudnuks ta igale poole, pääsenuks kõigile ligi, saanuks igaühega jutule. Seda võimaldas temale eriomane, aukartuseta, ent lugupidav suhtlusstiil – ühesõnaga isiksuse võlu. Kalevis olid kummaliselt harmoonilises tasakaalus mingi bakuninlik-mogučilik anarhia ning ärkamisaegsete habemike soliidsus.

Tal ei olnud kunagi kellegagi mingit kana kitkuda ega kirvest ihuda. Kui tal kirjanduselulisi kinnismõtteid oli, siis soov, et oldaks lahedamad, võetaks asju vabamalt, hingataks värsket õhku, lämbumata raamatute tolmu ja vastastikuse vimma sisse. Isegi need, kelle silmis Eesti Ekspressi juurutatud uus vapper stiil kehastas vastse ajastu halvimaid jooni – pealiskaudsust, pealetükkivust, manipulatiivsust, enesekesksust –, olid valmis Kalevile mööndusi tegema. Mõisteti, et ka sensatsioonilised või profaneerivad võtted teenivad aatleja soovi jõuda laiema publikuni.

Kärt Hellerma on hiljuti kirjutanud kauni nostalgilise luuletuse sellest, kuidas siis, kui Kalev veel elas, elas ka kultuur. See annab mõista, justkui kultuur nüüd enam ei elaks – vähemalt ajakirjanduses mitte. Ma ise vahest nõnda pessimistlik poleks, aga kirjanduse koht ajakirjanduses ja rahva teadvuses on viimasel kümnendil küllap muutunud ehk taandunud küll – võrreldes Kalevi ajaga. Aga see võib ka olla kestvam, Kalevist sõltumatu protsess.

Üks teine luuletaja, Hölderlin on aga öelnud, et selle, mis jääb, rajavad luuletajad. Kalevi kultuuriajakirjanduslik tegevus kahaneb tõenäoliselt peatükikeseks eesti ajakirjandusloos, kuid Kalevi luuletused ja miniesseed arvatavasti jäävad, sest sisaldavad juba kangemaid säilitusaineid. Need elavad tõenäoliselt edasi ka veel siis, kui autorit ennast enam isiklikult ei mäletata. Kalevi luuletuste otse utoopiline õnneigatsus, spliin ja ideaal, ühiskondlik vihjelisus ja sugestiivne retoorika, paatose ja iroonia eriline segu, meeleline armastuseiha ja teadlikkus surmast – ühesõnaga tema loomingusse talletunud isiklik hõng peaks Kalevi vaimu edasi kandma ka siis, kui maailm, milles tema elas ja mida ta kujutas, on ammu kadunud ja unustatud.

Vabadus

Kaitstus

Õnn

Illusioonid mille katkikukkumist

oleme ikka ja jälle üle elanud

Õnn ja õnnetus

Öö ja päev

Meil pole valikut

Me ei saa

suureks ega rikkaks

targaks ega võimsaks

Me ei või alatuks saada

Meil pole valikut

Meil tuleb õiglasteks jääda

Õigetena veele astuda

ausatena allavoolu minna

On õnn ja õnnetus

Oleme meie