Taavi Tamkivi Erakogu

Mis oleks, kui ütleks Danske pangale aitäh? Irooniata. Andis ju Taani pank 2008. aasta kriisi eel eestimaalastele suurepärastel tingimustel kodulaene. Neid vilju saame nautida veel aastakümneid.

Teine Danske pärand on vastuolulisem – Euroopa suurimaks rahapesuskandaaliks kutsutud sündmus. Kogu maailm teab, et Eestil on vahetu negatiivne kogemus rahapesuga. Meie maine küll kannatab, ent ükski kriis ei tähenda vaid halba, kriis tähendab ka võimalust.

Sarnane kogemus on Eestil lähiminevikust olemas. Kui aastal 2007. toimus Pronksöö järel Eesti-vastane küberrünnak, pani see riigi tõsiselt küberturvalisusega tegelema ning probleemidest avalikult rääkima. Praegu aga asub NATO küberkaitsekeskus mitte Washingtonis ega Londonis, vaid Tallinnas. Pronksöö rünnakute järel kujundati välja Eesti küberturbe ökosüsteem, mis ulatub erasektorist riigini ja vastupidi. Niisiis äitäh Venemaa kübertrollidele!

Rahapesuvastases võitluses tunduvad nii riik kui ka erasektor samuti ühes rütmis liikuvat. Probleemist räägitakse avalikult, tabusid ei ole, isegi nalja saab teha. Peeter Oja võib rahvusringhäälingu eetris kuldne kikilips kaelas, nõksutada puusa ja laulda, kuidas Vene raha viib läbi oma veed Taani ja Rootsi pankade alt. See ongi Eesti tugevus. 1,3 miljoni elanikuga riik on piisavalt kokkuhoidev, et probleemide vaiba alla lükkamise asemel saab koguda seltskonna vaiba ümber kokku ja mõelda üheskoos välja, kuidas sellest jamast igaveseks lahti saada. Mõni pakub lahendusi, teine viskab villast ja kolmas hakkab masinat välja mõtlema.

Põhimõttelistes suunamuutustes ei tasu kriise alahinnata. Rahapesu tõkestamisele kaasaegses tähenduses laoti vundament aastatuhande hakul. Pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid, kus hukkus ligi 3000 inimest, asus USA muuhulgas oma õigusakte võimalikult rahapesuvastaseks kohendama. 45 päevaga sai ideest seadus – Patriot Act –, mille osaks oli ka rahapesu tõkestamine. Sellest kujuneski rahapesuvastase võitluse katalüsaator. Aga pangad polnud valmis, riigid polnud valmis ja tegelikult polnud miski valmis, et rahapesu ka sisuliselt pidurdada.

Meenutame või infotehnoloogia taset aastal 2001: Pentium 4 protsessor, Nokia 3310 telefon ja KaZaA failivahetusplatvorm. Ettevõtted ja riigiasutused vahetasid andmeid valdavalt faksiga või posti teel, e-kirja kasutamisega alles harjuti.

Pangakliendi jaoks väljendub „uus hügieenitase“ selles, et ta peab kirjeldama oma elulugu, ennustama lähedase inimese surmaaega või loetlema oma pereliikmete tervisehädasid.

Meie piirkonna kontekstis lükkas asjad käima Venemaa Ukraina-vastane agressioon 2014. aastal, mis pani Brüsseli tegutsema. Kaks kuud pärast Krimmi annekteerimist, aprillis 2014 alustas Euroopa Liit sanktsioonide kehtestamisega, et piirata Venemaa eraisikute ja ettevõtete majandustegevust. Lisaks kiitis europarlament 2015. aasta mais heaks sarnase rahapesuvastase direktiivi nagu USA aastatuhande algul. Sellest ajast hakkaski pangandus muutuma. Pangad said aru, et peavad kõiki oma kliente tundma ning olema valmis seda ka järelevalvele tõestama. Juba 2015. aasta juulis tegi finantsinspektsioon Danske pangale ettekirjutuse.

Aastatuhande esimesel kümnendil oli mitteresidentide teenindamine Eesti pankadele täiesti tavaline ja igati seaduslik äri. Mitteresidendid olid väga jõukad, enamasti endise NSV Liidu alalt pärit eraisikuid, kes soovisid oma vara oma koduriigi eest varjatuna hoida. 2015. aastaks moodustas see vara enamikes Eesti pankades, eriti Danskes, arvestatava portfelli.

Kreeka mütoloogias oli Elise kuningal Augeiasel mitmetuhandepealine veisekari, mis oli saadud jumalatelt kingituseks. See oli immuunne haiguste vastu, mistõttu polnud tarvis sõnnikut tallidest välja visata. Sisuliselt kehtis Danske panga puhul täpselt sama metafoor. Mitteresidendid olid kullaauk, kuid ühtäkki tuli hakata sõnnikut tallist välja viskama. Augeiasele tuli appi Herakles, pankadel aga polnud säärast vägilast kusagilt võtta.

Lisaks hakkas finantsinspektsioon hindama pankade tegevust tagasiulatuvalt, kuid vastavalt uutele, 2015. aastast jõustunud standarditele. Just nende hinnangutega on praegu hädas Swedbank ja SEB. Kas see ka õiguslikult pädeb, on kohtu otsustada, kuid mainekahju on sündinud.

Pangakliendi jaoks väljendub „uus hügieenitase“ selles, et ta peab kirjeldama oma elulugu, ennustama lähedase inimese surmaaega või loetlema oma pereliikmete tervisehädasid. Euroopa pangad kulutavad üle 80 miljardi euro aastas seadusest tulenevate tunne-oma-klienti vastavusnõuete täitmisele ja kontrollimisele. Pank muudkui küsib ja teavitab kohalikku järelevalvet, too kontrollib andmed veel omakorda üle, ent ikkagi suudab Euroopa Liit tõkestada vaid 1–2 protsenti rahapesust. Mis näitab, et bürokraatiaga rahapesu vastu võitlemine on kui kirvega kure püüdmine. Kui piisavalt palju loopida, siis küllap mõni kurg pihta saab, aga üldiselt mitte. Nii palju kirveid, et kõik kured alla kukuks, ei jõua Euroopa maksumaksja kinni taguda. Seega tuleb otsida teisi teid.

Eestis on algust justkui tehtud. Enne jõule otsustas valitsus luua õigusliku aluse pangakontode registri väljatöötamiseks, millele saaks ligipääsu ka rahapesu andmebüroo. Mida register täpsemalt kujutab, on veel lahtine, kuna seadusemuudatus on riigikogus heaks kiitmata. Ent potentsiaal on suur. Kui rahapesu andmebüroo saaks ühendatud andmebaasist kätte info, mida pangad praegu eraldi peavad raporteerima, muutuks kurjategijate elu oluliselt keerukamaks. Näiteks kui kriminaal tahab pesta puhtaks 100 000 eurot, on tal mõistlik kümnesse panka 10 000 eurot sularaha sisse maksta, märkida kõikjale selgituseks automüük ning ongi raha puhas. Aga kui näiteks kaks neist pankadest on Eesti omad, tekib rahapesu andmebürool kohe põhjus asja lähemalt uurida. Kas tõesti sama isik müüs korraga kaks isiklikku autot või on seal taga midagi muud?

Seadusemuudatus annaks võimaluse rahapesuvastase võitluse tõhusust samm-sammult kasvatada. Võrrelduna muu maailmaga saaks Eestist koht, kust rahapesijatel on pigem mõistlik eemale hoida. Ehkki meie sammud tunduvad arglikud, on neid juba märgatud. Globaalses võrdluses mõõdab riikide rahapesuriski Basel AML indeks. 2019. aasta seisuga oli Eesti selle alusel maailma madalaima rahapesuriskiga riik.

Aga et rahapesu tõkestamine muutuks tõhusamaks, peab inimeste vabadusi austav andmevahetus saama tööle piiriüleselt. See eeldab arenguhüpet nii järelevalvelt kui ka erasektorilt, et finantsasutused oleks valmis rahapesuvastast tehnoloogiat oma süsteemidesse integreerima. Põhimõtteliselt peaks asi toimina nii, et kui raha liikumises tuvastatakse süstemaatiliselt kahtlaseid tehinguid – eraldiseisvalt väikseid, kuid tervikuna suuremahulisi ja vastuolulisi – informeeritakse sellest automaatselt järelevalvet. Seejuures peab masin panema punase tule vilkuma ainult siis, kui tõesti on põhjust.

Seda võrgustikku saab arendada tehnoloogiasektori eestvedamisel. Nii võib õnnestuda rahapesu tõkestamine efektiivsemalt kui seni, kulutamata kümneid või sadu miljardeid Euroopa maksumaksja raha.

Kogu see paradigma muutus tuleneb… Danske skandaalist. Võimalik, et ilma selleta poleks Eesti valitsus hakanud looma pangakontode registrit rahapesu andmebüroo tarbeks. Tõenäoliselt tänu skandaalile andis Finantsinspektsioon pankadele soovituse teostada riskitasemepõhiseid taustakontrolle. Ehk poleks skandaalita sündinud ka meie ettevõte Salv Technologies OÜ?

Kui Danske skandaali tulemusel areneb välja uus rahapesu päriselt tõkestav ökosüsteem, saame panna piduri inim-, narko- ja relvakaubandusele ning nendest tuludest tulenevale terrorismi rahastamisele. Eestlasena oleks eriti uhke, kui just Eestist see ökosüsteem välja areneks. See teeks eestlastest küberturvamehed ka kogu finantsmaailmale.

Kõlab nagu uhke eesmärk?