Nädal tagasi saatis justiitsministeerium välja pressiteate “Vihkamiskuritegude arvu kasv Eestit ei ohusta”. Ajal, mil häid uudiseid on vähe, leidis see kõik-on-korras kategooriasse kuuluv sõnum ruttu paljundamist eri meediates, alustades Postimehest ja “Reporterist” ning lõpetades mitmete blogipidajatega. Neile, kes justiitsministeeriumi pressiteadet juhtumisi siiski näinud pole, siinkohal väike kokkuvõte: ministeerium oli koostöös Tartu ülikooliga uurinud rassismi ja ksenofoobia ilminguid Eesti trükiajakirjanduses ja internetis, jõudes justiitsministeeriumi kriminaalteabe ja analüüsi talituse nõuniku Eerik Hanni suu läbi rahustava tõdemuseni, et “uuringu tulemuste kohaselt puudub täna Eestis baas vihkamiskuritegude arvu kasvuks”.

Tegelikult on see baas – koguni vihkamise andmebaas – Eestis siiski olemas. See on e-riigile kohaselt kõigile kättesaadav ja mugava otsingu­mootoriga varustatud ning seda haldab riigieelarve raha eest Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond. Räägin serverist Haldjas, mis paikneb aadressil www.folklore.ee ja pakub avalehe sõnul “mitmekülgset informatsiooni” eestlaste “suulise pärimuse, folkloori ja rahvausundi kohta”.

Niisiis – kui teid on kunagi vaevanud küsimus, miks on neegri kirstul ainult kaks sanga (salvestatud kui keerdküsimusetüüp nr 2750), siis Eesti suuline pärimus (või on see koguni rahvausund?) teab vastust: “Prügikast on ikka kahe sangaga.”

Keerdküsimusetüüp nr 2749 püstitab uue probleemi: “Mis vahet on neegril ja koerasital?” Vastus kõlab: “Koerasitt läheb poole aasta pärast valgeks.”

Keerdküsimusetüübis nr 2756 päritakse: “Mis vahe on neegril ja sibulal?” Folklooriserver vastab: “Sibulat lõikudes tuleb vesi silma.”

On märkimisväärne, et folklore.ee ei tegele ainult tühja targutamisega, vaid siit leiab ka praktilisi nõuandeid. Aadressil http://www.folklore.ee/~liisi/o2/
otsing.php?id=19540&q=kogemata&idq_button=1
on kuues versioonis salvestatud näteks mure: “Kuidas hoida neegrid oma aiast eemal?”

Vastuseks pakutakse: “Poo üks maja ette üles.”

Need “keerdküsimused” ja “anekdoodid” (kui kasutada Kirjandusmuuseumi kasutatavaid eufemisme) on kogutud ajavahemikus 1960ndatest 1990ndateni. Ma ei ole pädev ütlema, kas selline rassismisita tükkhaaval kuivatamine ja harras albumisse kleepimine oli tõesti hädavajalik, kuid tegu on tehtud ja tulemus on ilustamata peegeldus sellest, mis tundub eestlastele naljakas ja lõbus. Üsna arusaamatu on aga see, miks üks Euroopa riik peab niisugust teise rassi põlastamist avalikult – ja ühegi kommentaarita – eksponeerima riigi raha eest ülal peetaval veebilehel.

Võime ju eeldada, et kutse neegreid üles puua ei ole mõeldud tõsiselt ja et ükski musta nahavärviga inimene ei valda meie salakeelt piisavalt, solvumaks väitest, et neegrite kirstudel on “laiad praod” selleks, et “ussid saaksid väljas oksendamas käia” (keerdküsimus nr 2751), kuid see pole vabanduseks. Need “naljad” on rassism selle kõige ehedamal ja mürgisemal kujul. Folklooriserver (milline süütu väljend!) on otsekui ilma kaaneta reoveetunnel, kuhu tohiks tegelikult sisse lasta vaid gaasimaskiga varustatud kalestunud spetsialiste.

Mind üllatab tegelikult ka Eesti r assism ifolkloori talletamise aeg. Miks oli neegrite mõnitamine levinud ajal, mil Viru hotelli veel polnud või aastal 1995, kui Estonia oli just uppunud? Kust see arrogantsus tuli? Paistab, et säärast Ku Klux Klanile au tegevat huumoripärimust on suust suhu edasi antud läbi mitme põlvkonna, kuigi peale Lumumba-nimelises ülikoolis käinute pole tavaeestlastel olnud kuni lähiminevikuni mingit erilist võimalust teist nahavärvi inimestega kokku puutuda.

Ja võib-olla on see ka võti.

Võib-olla vajaksid endast sageli põhjendamatult heal arvamusel eestlased vaimseks küpsemiseks nii umbes 50 000 Aafrikast pärit immigrandi sisserännet.