Kuidas leida kiiresti armastust?
Naistel on alatihti see mure, et tahaks jubedalt kedagi armastada, aga Härra Õiget ei kohta kuidagi.
Sotsiaalpsühholoog Arthur Aroni uurimus kinnitab, et hingesugulase leidmine võtab aega nelikümmend viis minutit ning sügavad tunded võivad tekkida ka võhivõõraga.
Me ei räägi siin nippidest, kuidas väline veetlus tööle panna, vaid lähedusest ja teineteisemõistmisest – inimestevahelise keemiakombinaadi kõige väärtuslikumast toodangust.
Paljude lahkuminekute põhjus on teatavasti liiga hea turundus, paljutõotava pakendi sisu ei vasta hilisemal lähivaatlusel ootustele. Inimesed osutuvad teineteisele võõraks. Aroni katseseeria sedastab, et edukat suhet võib alustada ka ilma romantilise tedremänguta. Võtmesõnaks on teesklematu ausus.
Aronit (tema kolleeg ja abikaasa Elaine on hiljuti eestikeelsena avaldatud väga hea raamatu “Ülitundlik inimene” autor) huvitas, kas on võimalik tekitada armastust n-ö laboritingimustes. Moodustati vabatahtlike paarid, kes siiamaani polnud üksteise vastu romantilist huvi ilmutanud, osa neist olid täiesti võõrad. Üks sisenes laborisse ühest uksest, teine teisest... ja tunni pärast lahkus ruumist armunud paar!
Paar peab vastama 36 küsimusele. Ja kuulama tähelepanelikult teise vastuseid.
Küsimused tunduvad esialgu lihtsad: kas sa tahaksid olla kuulus? Mis alal? Kui sa pead kellelegi helistama, kas valmistad end ette, mõtled kõne läbi? Miks? Milline oleks sinu ideaalne päev?
Edasi künnavad küsimused isiksuse sügavamaid kihte: kui sul oleks võimalus muuta midagi selles, kuidas sind kasvatati, siis mida sa teeksid? Kas sa oled millestki unistanud pikka aega? Miks see unistus sul veel täide läinud pole? Mis on su elu suurim saavutus? Ja nii edasi.
Lõpu poole lähevad küsimused päris isiklikuks, puudutades inimese haavatavaid tahke: mis on su elu kõige hirmsam kogemus? Kui su kodu tabaks tulekahju ja sul oleks võimalus sealt päästa üks isiklik ese (eeldusel, et lähedased pole ohus), siis mille oma asjadest sa tulest välja tooksid? Võõrad jutustasid teineteisele, kuidas nad suhtuvad seksi, truudusetusse jne. Veel enne, kui kell uut täistundi lõi, õhkasid paarid, et tunnevad üksteise vastu sõnulseletamatut lähedust. Mõni avastas end rääkimas asju, mida tema armas abikaasa ei teadnudki, mõned paarid leidsid end pihtimas veel mitu tundi hiljem.
Peagi käis aktiivne aadresside-telefoninumbrite vahetamine (esimene eksperiment toimus aastal 1997 ehk enne sotsiaalvõrgustike pealetungi).
Kas siis sügavate, vastastikku rahuldavate lähisuhete tekkimine polegi ette määratud kuskil suures metafüüsilises saatuseraamatus? Aroni katsed baseeruvad enesearendusteoorial (inglise keeles self-expansion), mis ütleb, et avardumine isiksusena on inimese üks esmaseid motivatsioone. Ja isiksuse laienemine toimub valdavalt lähisuhetes, teise inimese kaudu. Kui kaks inimest hakkavad teineteisega suhtlema, siis nad nagu suubuksid üksteisesse – ühe persooni maailm kasvab teise maailma võrra, personaalsed piirid avarduvad. Oluline on koos arenemine, uute elamuste kogemine.
Selle kinnituseks tegi Aron katse, kus paaridele (seekord pärispaaridele, abikaasadele) anti mitmesuguseid võistluslikke ülesandeid. Kontrollgrupil lasti niisama omavahel maast-ilmast lobiseda. Selgus, et need paarid, kes võistluspinges midagi uut kogesid, märkisid hiljem oma suhtega rahuloluks kõrgemaid hindeid kui need, kes lihtsalt sohval telekat vaatasid. Sama tulemust näitas ka katse 36 küsimusega: kontrollgrupp, kes 45 minutit lihtsalt small talk’i puhus, lahkus ruumist sama võõrana, kui nad sinna sisenesid.
Aronit püüti kritiseerida, et lähedustunne toimis vaid laboritingimustes. Aga teadlase eesmärk oligi uurida psühholoogilisi mehhanisme, mitte likvideerida maailma erinevate kooseluseaduste tagajärgi.
Aroni katset on ikka ja jälle korratud – hiljuti kirjeldas oma kogemust New York Timesi kolumnist – ja peaaegu alati on tulemus positiivne. Ajakirja Wired toimetaja David Rowan nentis pärast eksperimendi läbimist delikaatselt, et katsel võivad olla tõsised tagajärjed...
Kui keegi otsustab Aroni meetodit katsetada, andku tulemustest mulle ka teada. Aga pretensioonid palun esitada dr Aronile, mitte mulle.
