Kuidas ma aasta aega ilma seksita elasin

Inimesed kohe ei saa rahulikult elada. Ikka tuleb endale seada ülesandeid, üks esimesel silmapilgul võimatum kui teine. Ei ole erand siinkirjutajagi. Üks ülesanne täidetud, tuleb ette võtta järgmine ja hullem.

Algas too aasta lihtsalt ja väikselt nagu lihtsad ja väiksed asjad ikka. Inimesed rääkisid igasugu asjadest ja sellest, kas ja kuidas ilma seksita üldse elada saab - üldine meelsus oli, et ega ikka ei saa küll. "No mida paganat!" kihvatas miski ja kiirelt toimus aju- või südamesopis vangerdus, et prooviks õige omal nahal järele, mida see tähendab. Ja kuulutasin välja aasta ilma seksita. Esialgu vaikselt endamisi, hiljem tuli mõnikord juba ka ümberkaudsetele selgitusi anda. Midagi võimatut ei tohiks selles ju olla, jumalasulased on sajandeid tsölibaati pidanud, ja isegi Ursula Le Guin soovitab oma "Meremaa lugudes" naissoost võluritel aeg-ajalt pikemaid paaste pidada ja kasinaid eluviise harrastada. Kõik ikka parema keskendumise ja jumalateenimise nimel!

Kiire guugeldamine andis tulemuse, et see on ikka üks väga keeruline ettevõtmine. Mõlema sugupoole jaoks. Meeste piir tundub olevat nädal aega, ja kui naisterahvaste tupsununnukesed mitu kuud välismaal ehitavad, pidavat nemadki mööda seinu üles ronima. Olgu, mehed ja naised on füsioloogiliselt erinevad, aga vähemalt unenäod peaksid küll kõrgpingelisteks muutuma.

Ootame-vaatame. Tegelikult on aga nii, et kui konkreetne otsus langetatud, on palju lihtsam elada kui kusagil vahepeal koigerdades. Ikka juhtub ju, et üksik inimene mõtleb vahel ühe ja teise asja peale ja tunneb end ehk veidi kurvalt, aga teadliku otsuse puhul hakkab ta igasugu segadusttekitavaid olukordi ja mõlgutusi alateadlikult vältima.

Väga kaua aega ei juhtunud midagi. Nädalaid ei juhtunud mitte midagi. Isegi meelde ei tulnud. Siis tuli minu üks ja ainus unenägu, kus tõepoolest toimus midagi. Ja see ei olnud mitte midagi erilist ja rasedaks ma ka ei jäänud ja terve see aeg oli jube piinlik olla, nii et täiesti mahavisatud aeg, ja kogu aeg kummitas taustal küsimus, et kuidas ma nüüd päriselus oma unenäopartneri naisele otsa vaatan. Õnneks selgus teraapilise vestluse käigus, et tegemist ei olnud siiski seksiga. Uhh, palju kergem hakkas. Ja silma vaadata sai ka. Igatahes esimene kord sai saatan seljatatud.

Nädalaid ei juhtunud midagi, kuid ei juhtunud midagi. Elasin-olin, töötasin ja sekeldasin. Siis hakkasid uut sorti unenäod. Meelitajate unenäod, kus igat masti meesterahvad kõiki võlusid appi võttes mind ära rääkida üritasid. Nende hulgas on olnud noori laskesuusatajaid, keskealisi ettevõtjaid ja elatanud võlureid. Igatahes senimaani ei ole see neil õnnestunud. Kui ma oleksin vähegi religioosne inimene, võiks neid unemeelitajaid rahumeeli saatana ilmutusteks pidada, võiks ennast piitsutada ja näljutada ja piinata, põhjust rohkem kui Agnesel iganes. Igatahes saab neis unenägudes päris palju nalja ja ütleme nõnda, et ma ei teadnudki, et oskan ennast nii mitut erinevat moodi välja rääkida.

Elust ilma seksita annab kunstiteoseid luua, sellest on juba tehtud filme ja kirjutatud raamatuid.

See on nii kuum teema, et sellest saaks kindlasti ka Eestis paksu raamatu kirjutada. Üks Briti kirjaneitsi parasjagu just seda teebki. Tema andis oma aastase voorusevande alles möödunud sügisel, peab aga ka selleteemalist blogi ja lõpuks tuleb raamatki. Kui magus oleks ju kirjeldada kõiki neid sisemisi heitlusi, mis inimest tabavad, kui ta end osavalt olukordadesse mängib, kus iha ja mõistus lahingusse peavad astuma. Või kujuta ette - saatuse kiuste kohtud just sel tsölibaa­diaastal oma elu armastusega, kes tänapäeva kolme kohtingu reegli maailmas ei ole nõus näiteks kaheksa kuud ootama. Millised käest lastud šansid!

Samas on hea tõdeda, et energia jäävuse seadus endist viisi paika peab. Energia, mis muidu magamistoale kuluks, on nüüd läinud töösse ja loomingusse. Näiteks olen selle aasta jooksul tõlkinud viis raamatut, töötasin ümber ühe vana tõlke, panin aastate jooksul kirjutatust kokku kaks luulekogu, toimetasin kolm raamatut, ja sügisel on veel üht-teist oodata. Ja kolm kuud sellest aastast läks käeoperatsiooni tõttu kirjutamise mõttes üldse aia taha. Nii et elu kui loodus ei kannata tühja kohta. Nii võib veel tekkida kiusatus viisaastak välja kuulutada.

See kõik ei tähenda aga sugugi, et mu voodi oleks tühi ja külm. Juba teist aastat jagab seda minuga Shirobamba Suursuu, kelle liiki ma kaua aega määrata ei osanud. Kuni ühel päeval jooksis tuppa üks väike plikatirts, kes hõikas: "Oi, mis armas karuke!" Selge, jagan voodit karuga. Jah, eks tuleb ka Kivirähki "Ussisõnadest" välja, et naisterahvad karude veetlusele kuidagi vastu panna ei suuda.