Esiteks. Riigi tasandil tehtavasse saan sekkuda mõistagi valijahäälega. Kui muretsen selle pärast, et Eestis on vaesuses elavaid inimesi ja töötuid liiga palju, valin erakondi, mille tööplaanis on nende valukohtade lahendamine prioriteetide seas. Vähem vaesust tähendab rikkamat, turvalisemat ja õnnelikumat riiki, n’est-ce pas?

Teine, iga inimese kasutada olev mõjutusvahend on tema rahakott. See avab iga päev uusi võimalusi Eesti elu natukene paremaks muuta. Iga makse toob kellelegi kasu ja aitab säilitada kellegi töökohta. Iga ost hoiab käigus ettevõtteid, mis on selle toote loonud ja mis seda edasi müüvad. Küsimus ongi selles, kellele oma raha anda. Mis riigi firmasid ja majandust oma rahaga alal hoida?

Valikud on näiteks sellised: osta näokreem globaalkompaniilt Garnier või Eesti kosmeetikafirmadelt Joik / Puhas Loodus. Panna korvi Fairy ja Arieli või Mayeri pesuvahendid. Käia poes Maximas, Rimis, Stockmannis või hoopis Konsumis, Selveris või oma tänava keldripoes. Hoida pensionivarasid SEBs, Swedis või LHVs. Soetada Philipsi või Jõhvis Audese tehases tehtud kõlar. Ja nii edasi.

Selge, et Head & Shouldersi šampooni ostes ei mõjuta see maailmafirma majandustulemusi kuigivõrd. Seevastu Eesti väikefirma šampooni korvi pannes aitan iga kord säilitada Helju või Mati töökohta ning Juhani firmat.

Eluviis “mõtle globaalselt ja käitu lokaalselt” pole mingi uus idee. Eestlased on harjunud kodumaist tarbima. Meie leheski tegi Krister Kivi möödunud aastal katse ainult Eesti toitu süüa. See polnud lihtne: Eestis ei kasva ju kohviuba ega vürtse. Ning kohalikud toidud on sageli kallimad kui välismaa alternatiivid.

Mina aga mõtlen, et tööta inimeste ülalpidamine on ju veelgi kallim. Tavaelus ei peagi olema nii radikaalne, et kõigest välismaisest loobuda. Banaane ja paprikat Eesti kliimas naljalt ei kasvata ja Kalevi šokolaad on ikkagi kõige maitsvam sellest hoolimata, et Kruuda vabriku maha müüb. See annab endiselt tööd meie inimestele.

Alati jääb võimalus osta välismaiseid kaupu kohalike kaupmeeste poodidest. Et mingigi kasu tehtud tehingutelt jääks kohalikele ärimeestele, kes saadud tuluga ehitavad omale näiteks uue maja ja annavad tööd ehitajatele. Või spondeerivad korvpallimeeskonda. Või veelgi parem, laiendavad tootmist.

Niisiis, minu plaan teadliku igapäevatarbimise abil Eesti majandus päästa on väga lihtne. Kui vähegi võimalik, ostan tooteid:

1. mis on valmistatud Eestis, et hoida kohalike inimeste töökohti;

2. mille tootnud firmadel on eestimaalastest omanikud, et jätta kasum Eestisse.

3. Ostan oma kraami kohalike kaupmeeste poodidest, et jätta kasum Eestisse.