Stalini järgi olid rahvavaenlased need, kes julgesid kahelda kommunistliku partei ideoloogias. Eesti NSV-s kutsuti selliseid inimesi ka kodanlikeks natsionalistideks või nõukogudevastaseks elemendiks. Need inimesed julgesid avalikult kahelda kommunistlikus ideoloogias ja seda kritiseerida.
Ühel integratsioonikonverentsil esitasin küsimuse, kas kuskil maailmas on edukat näidet selle kohta, et mõne väikerahva sisse on integreeritud nende rahvaarvust lausa üks kolmandik mõne suurrahva liikmeid? Kas selline hulk võõrast kultuuri ei muuda liialt ka Euroopa üht väiksemat, Eesti põliskultuuri? Kui lisada piimaklaasile kolmandik vett, siis ei ole see enam piim, vaid lurr. Lühidalt – ma julgesin kahelda integratsioonis. Vähe puudus, et mind oleks saalist välja visatud. Üritasin konverentsil veel korduvalt küsida, kas eestlased üldse tahavad endi hulka üht neid varem okupeerinud suurrahvust lõimida… Aga mulle sai õige pea selgeks, et integratsioon on ideoloogia, milles Eestis ükski endast lugupidav inimene ei kahtle ja küsimusi ei esita.
Mõni aeg tagasi juhtusin ühes Tallinna piirkonna elanike eestikeelses sotsiaalmeedia grupis lugema, et kümned Eesti elanikud peavad iseenesest mõistetavaks postitada ja debateerida Nõukogude okupatsiooni aegses riigikeeles. Juhtisin sellele tähelepanu, meenutades, et okupatsioon on möödas, Eesti Vabariik ei ole mitte SRÜ, vaid Euroopa Liidu liige ja milleks siis kasutada okupatsiooniaegset riigikeelt? Sain isiklike solvangute osaliseks, et olen harimatu jne. Veel enam - kuna julgesin eesti keele kasutamise eest seismisele kindlaks jääda, nimetati mind lõpuks vihakõnelejaks, kes alavääristab teisi keeli. Grupi moderaatorit ei huvitanud minu ründamine ja ebaõiglaselt vihakõnelejaks sildistamine vähimalgi määral. Kui seisad eesti keele eest, siis oled “vihakõneleja”. See meenutab neid aegu, mil Eestis valitses “NSV Liidu rahvaste vennalik sõprus” ja kõik keeled olid “võrdsed”.
Meie enda kultuuriline eneseteadvus justkui ei vajakski selle kultuuri ainsas kodus kaitset.
Hiljuti avaldasin ühe arvamusartikli eesti kooli teemal, kus tundsin muret eesti identiteedi säilimise pärast ja Eesti kuvandi pärast Euroopas ajal, kui eestlaste rahvaarv kahaneb ja meie kultuur saab liialt mõjutusi mõnelt teiselt suurrahvuselt. Minu artikli eesmärk oli seista eesti kooli säilimise eest ja tuua välja meie pisikese soome-ugri keele ja kultuuriidentiteedi unikaalsust ja rikkust globaalselt, et me seda rohkem väärtustaksime ja hoiaksime liialt teiste kultuuridega segunemise eest. Veel enam siis nende riikidega, mille kuvand Euroopas pole just kiita. See on perspektiiv, mille olen saanud pikalt Eestist eemal elades. Kahtlemata erineb see oluliselt seestpoolt paistvast vaatest Eestis. Toetuse kõrval said hoo sisse minu kui vihakõneleja vastu suunatud kampaaniad sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses. Minu vastu viha õhutamise sõnum oli, et antud teemal teise perspektiivi sisse toomine ei ole lubatud, sest see on juba vihakõne.
On mõistetav, et mõnele võis tunduda solvav, et võib-olla me ei peakski segunema ühe teise suurrahvusega ja säilitama hoopis oma erilise identiteedi. Aga olin siiski arvanud, et üks suurrahvus on ometi suure südamega ja omab empaatiat väikerahvuste kurva saatuse osas, kellega valitud kodumaad jagada. Eriti arvestades, kui trööstitult on läinud mitmete meie sugulasrahvaste saatused sellesama suurrahvusega segunedes meist idas. Öeldakse, et huntidele pole mõtet humanismi jutlustada. Samuti arvasin, et eestlaste orjamentaliteet ja viiskümmend aastat nõukogude ajupesu ning vaimupimedust on minevik ja et täna on tegemist kultuurrahvaga, kes teiste Euroopa kultuurrahvaste eeskujul omab kultuurilist eneseteadvust ja elutervet uhkust oma kultuuri ja rahvuse üle, mitte ei tegele teiste rahvaste ees lömitamisega.
Henrik Ibseni näidendis “Rahvavaenlane” (hetkel ka Eesti Draamateatri mängukavas), saab nimitegelasest rahvavaenlane seetõttu, et ta on olnud kõrge moraaliga ja järginud oma südametunnistust selleks, et hoiatada inimesi ja ühiskonda asjadest, millest teised ei julgenud rääkida ja on pidanud paremaks vaikida.
Demokraatliku ühiskonna alustala on arvamuste paljusus. Muidugi ei tohi õhutada rahvastevahelist vaenu, aga ometi ilmub Eesti meedias artikleid, mis meie oma, soome-ugri väikekultuuri väärtustavatele inimestele väga haiget teevad. Paljud eestlased tunnevad end omaenese põlisel kodumaal diskrimineeritutena just seetõttu, et nad on eestlased. Võrukesi, setusid, mulke ja teisi eesti hääbuvaid põliskultuure isegi mainimata. Aga Eestis on millegipärast tavaks saanud, et muretsema peame vaid sellepärast, et mõni teine meie maal elav suurrahvus ei solvuks. Meie enda kultuuriline eneseteadvus justkui ei vajakski selle kultuuri ainsas kodus kaitset. Tekib küsimus, kuidas ometi nii kaua vabadust taga igatsenud demokraatlikust vabariigist on saanud jälle ühe ideoloogia ühiskond.
