Koroonaviirus on pannud meid mõtlema surmale. Normaalses seisundis ei mõtle me ju surmale, on muudki teha. Peidus olnud surmahirmul aitas välja tulla meedia, kust saime teada, kui paljud haigestusid, said terveks või lahkusid igaveseks. Surmateema, mis oli enne seda represseeritud, omandas inimeste peades kindla koha. Mis siis nüüd teha, kuidas elada koos surmahirmuga?

Just surma teadmine eristab inimesi loomadest, kes ei tea, et surevad ära. Surma teadvustamine tegi loomadest inimesed, inimlikkuse allikaid tulebki otsida surmahirmus. Aga pandeemia annab ka võimaluse kasvatada endas inimlikku potentsiaali. Kultuuriantropoloog Ernest Becker sai surmateemalise raamatu „Surma eitus“ („The Denial of Death“, 1973) eest maineka Pulitzeri auhinna. Surm ei ole tema jaoks abstraktne uurimisobjekt. Becker nägi noore mehena sõjaõudusi ja vabastas vange natside koonduslaagritest. Tal oli ere isikupära ja inimese unikaalsusel ongi oluline koht tema surmahirmu teoorias.

Avalehele
7 Kommentaari
Loe veel: