Kuidas Putin eestlased pikalt saatis
Soome-Ugri temaatika ja selle suhte ümber Venemaaga on alati palju jama ja segadust. Nagu oodata võiski, tegi härra Putin seegi kord žesti ning saatis eestlased pikalt. Nimelt peetakse Mordva „vabariigis" nädalakese pärast soome-ugri kultuurifestivali, kusjuures asi on hullem kui tavaliselt. Säärast pakasuuhat pole te veel näinud!
Putin andis märku, et sooviks Mordva pealinnas Saranskis kohtuda nii Soome riigipea Tarja Haloneniga, kui ka Putinile endale käekirja poolest palju lähedasema, oma rahvast sõjaväega rünnanud Ungari peaministri Ferenc Gyurcsanyga. Ilvesele näidati Vene poolt harjutamise tõttu juba väga pikaks kasvanud keskmist näppu.
No muidugi pole siin midagi imestada. Sama vana lugu igal aastal uuesti. Seekord lihtsalt eriti osutavalt: teie meiega hästi ei käitu, pühkige siis oma mokad igasugusest soomeugrindusest puhtaks. Tõsi küll, eestlasi on festivalil ikka, on ka Eestist sinna saadetud näitus, ent Eesti ise on teine ešelon. Nagu kõik muudki väikesed soomeugrilased, maride, komide ja udmurtidega eesotsas.
Signaal enam kui selge. Pole me miski riik, samasugune Vene provints kui näiteks allasurutud marid. Soome ja Ungariga aga, vastuoksa, võib rääkida kui „suli suliga".
Tegelikult paistab kogu üritus suurena just läbi poliitilise prisma. Eks te proovige näiteks kusagil Permi-Komi oblastis vabast loodusest komi mutti leida! Raskeks läheb! Asi lihtsalt selles, et ühest küljest häbenetakse siiani oma soome-ugri päritolu ja seda imelikku, alaväärtuslikku „pärismaalaste" keelt, milles suure vene keelega võrreldes pole loomulikult kultuuri haisugi. Nii on neid õpetatud, nii õpetati juba nende vanavanavanemaid. Külast pärinev kahtlane keel on kõike muud kui in, saati siis rääkida veel seljaajus tuksuvatest valusatest mälestustest, mis räägivad sellest, kuis härrasrahvas pärismaalasi kohtleb. Mitte ainult Venes, kogu maailmas. Mõelge indiaanlastele ja „suurele ameerika rahvale".
Nii ei olegi venelastel eriti raske soomeugri kraane järjest enam kinni keerata. Needki vähesed, kes omakeelsuse ja -riikluse eest valmis pea tulle pistma, mõtlevad aeglaselt ja mitu korda: kas tasub ikka deržaavaga mõõkade ristamine ära.
Siiamaani pole tasunud, kõige ehedamaks näiteks taolise lahingu traagilisest olemusest on tänased marid. 1990ndate keskel suutis Mari „vabariik" suruda läbi seaduse, et maride president peab olema mari rahvusest. Iseenesest täiesti enneolematu lüke. Ent kuidagi läks siiski nii, et 1997 valiti presidendiks tibla Vjatšeslav Kislitsõn, kes ei räägi kohalikus keeles silpigi, ent kes muutis paugupealt ära põhiseaduse. Kõrvaldati punkt, mis räägib paralleelselt „marist" ja „presidendist".
Takka hullemaks. Selle aastatuhande esimesel aastal avastasid marid ühtäkki, et presidenditaburetil on ennast ühtäkki sisse sättinud paljude lemmiku Žirinovski kamraad ja võitluskaaslane Leonid Markelov. Kohe kaotati ära marikeelne haridus, mari keele õppimine muudeti fakultatiivseks. Markelov ise laias ühes oma kõnes, et „vabastab marid igaveseks kohustusest rääkida mari keeles" ning teisal, et „mari keele tase on selline, et seda rääkigu nad kodus köögis".
Ühest küljest kasvab huvi soome-ugri keelte vastu iga aastaga, teisalt aga tugevneb sama tempoga ka Vene surve soomeugrilastele.
Ja siin ajavad lugupeetud soomeugriluse armastajad tihtipeale segi kaks asja: tõelise austuse nende väikerahvaste vastu ning puhta egoistliku uudishimu.
Meie head vennad soomlased, keda sattub neile aladele igal suvel aina enam, töllavad süüdimatult kohalike oponentide juures, lindistavad neid ja lasevad neil Venemaa kohta sitasti öelda. Pärast hea kodus kaastöllmokkadele ette mängida, vodkat rüübata ja nutta. Paraku ei suvatse nad aru saada, et väisatud oponendid satuvad kohemaid vene julgeoleku huviorbiiti, neid loksutatakse mööda ülekuulamisi, lastakse töölt lahti ja kiusatakse vana vene kombe kohaselt sajal erineval moel. Sealjuures esitatakse ka täiesti haigeid süüdistusi nagu „katse Soome-Ugri suurriigi loomiseks Venemaa territooriumil" ja muud naeruväärset.
Nii teevad kallid lääne poolt pärit soome-ugri kultuurihuvilised hea asemel hoopis halba. Kusjuures - ma ei usu, et nad viitsiksid järgi mõelda ja reisida nii, et mõneks ajaks tuntumat opositsionäärid rahule jätaks.
Hea asemel oleks halba tehtud ka siis, kui Ungari ja Soome oleks kuulda võtnud kõne all olevate soomeugrinduse „spetsialistide" hala teemal, et tehku Halonen ja Gyurcsany Putinile boikott - kui too ei suvatse eestlasi vastu võtta. Mõttetu ja lühinägelik jutt.
Praegu on võimalik vähemalt vene despoot üle kuulata, igasugune boikott aga - ehkki kõlanuks uhkelt ja põhimõtteliselt! - olnuks samm, mis teeb soomeugrilaste olukorra Venes veel hullemaks.
Boikott, kätega vehkimine ja dissidentide valimatu lindistamine ei pruugi olla alati kõige kavalamad võtted.
