Liivi Kassihhin

Praegu on kodutute loomadega seonduv üha enam ja enam Eestis päevakorras. Kohalikud omavalitsused, kes on seaduse järgi kohustatud tegelema hulkuvate loomadega,  maksavad igal aastal suuri summasid kodutute loomade kinnipüüdmise ja varjupaika toimetamise eest, kus nad siis jäävad ootama 14 päeva, et nende vana omanik neile järgi tuleks või keegi nad omale uueks perelemmikuks võtaks.

Paraku näitab varjupaikade statistika seda, et vähesed loomad leiavad selle 14 päeva jooksul vana või uue kodu. Pärast 14 päeva möödumist on varjupaigal õigus loom kas enda kulul ellu jätta omanikku ootama või siis hukata.

Tallinna Loomade Hoiupaiga, mis teenindab Tallinna linna ja mitmeid Harjumaa valdasid, statistika näitab seda, et sinna viidud kassidest sureb või hukatakse 70%, koerte puhul on see näitaja 10%.

Kuidas need kassid ja koerad varjupaikadesse satuvad?

Ikka meie endi kodudest, kust mujalt. Samas on oma lemmikute järglaste ärahoidmise võimalused tänapäeval kõigile kättesaadavad. Nendest ohutuim ja levinum on oma lemmiklooma steriliseerimine ning seda teenust pakuvad enamus loomakliinikuid Eestis.

Levinud on siiski müüdid, et loomal peab olema vähemalt 1 pesakond, steriliseerimine sandistab looma, ta ei ole enam võimeline elama täisväärtuslikku elu ja suureks probleemiks on ka, et loomalt võetakse ära sugulise läbikäimise rõõmud ja emasloomalt ka emarõõmud. Siinkohal lükkaks heameelega ümber need müüdid. Veterinaarid kinnitavad, et loomad ei taju emadust samamoodi nagu inimesed. Samuti ei muuda operatsioon looma iseloomu ega käitumist. Tsiteerides Kadri Käärameest: "Ükski koer ega kass ei vaja füüsiliselt ega emotsionaalselt pesakonda või seksuaalkogemust enne kastreerimist/ steriliseerimist selleks, et elada täisväärtuslikku elu. Siin on pigem tegu sellega, et omanikud üritavad oma soove ja vajadusi looma kaudu välja elada, mis pole aga kõige eetilisem käitumine."

Samuti on tõestatud, et steriliseeritud lemmikute keskmine eluiga on tunduvalt pikem, kui steriliseerimata lemmikutel. Samuti vähendab see ka terviseriske.

Ja nii saavad kodused lemmikloomad järglasi, kellega ei ole midagi pihta hakata ning kes kas kohe sündides uputatakse või visatakse metsa kraavi kilekotiga. Näiteks mõned nädalad tagasi Harjumaalt Loolt leiti kilekotis veel pimedad kutsikad. Palju esineb ka seda, et lemmikute järglased jäetakse varjupaikade ukse taha või väljakutsel hulkuvate loomade püüdmiseks antakse loomapüüdjale kätte pappkarp seal sees olevate loomadega. Selline asi juhtus näiteks 28. augustil, mil väljakutsel anti loomapüüdjale üle 15 1,5 kuust kassipoega. Seekord oli kassipoegadel õnne, kuna vabatahtlikud loomasõbrad leidsid neile ajutise hoiukodu, kuhu nad majutada ja kus neile nüüd uusi kodusid otsitakse. Nende kasside pildid ja kirjeldused on saadaval aadressil http://virumaa.varjupaik.ee

Kahjuks ei ole aga enamus varjupaika sattuvatel loomadel õnne ja ka haigused võivad teha oma töö.

Varjupaigad ei ole kohad, kuhu tuua oma lemmikute järglasi. Järglaste ärahoidmise kohustus lasub siiski looma omanikul.