Kuidas seeniori vaesuses hoida
Riigikobraste tööta jäänud hambad tahavad kangesti midagi langetada, jaksamata pikemalt mõelda, kas saab püsida usk selle riigi sisse, kui tema alussambad langevad.
Ime küll, aga Eestis on viimase kümne aasta jooksul sotsialismist pärit vaesuse kultuur (s.t üksteiseise toetamine ja kaval kombineerimine) hakanud asenduma rikkuse kultuuriga. Seda väidab Marju Lauristin värske "Eesti Inimarengu Aruande" esssõnas: "Eesti jõudis viimaste aastate jooksul oma heaolu taseme, infokülluse, eluviisi ning eluga rahulolu määra poolest peaaegu järele "läänelikule elustandardile"." Mõned siiski ei jõudnud ja need on pensionärid. Toosama aruanne kinnitab, et palk tõusis kiiremini kui pensionid ja seega jäid pensionärid suhteliselt järjest vaesemaks.
Pensionär on inimene, kes pole mahtunud ühiskonna heaolu vihmavarju alla, kes on jäetud elama vaesuse kultuuri. Seda on salamisi õigustatud uskumusega, et küllap neile meeldibki seal elada, nad nagunii ei kohane uute oludega, ei õpi arvutit kasutama, ei talu reise soojale maale ja üldse esindavad teist inimliiki kui näiteks Soome pensionärid. Eesti on riik, kus vahe rikaste ja vaeste vahel aina käriseb ja isegi vaesed valivad Reformierakonda.
Ma kardan, et kinniskujutelm pensionäri igavesest vaesusest ongi tõuganud otsustajad teist pensionisammast rüüstama. Vaesuse edasi lükkamine vanadusse - vanalt justkui peabki vaene olema, pealegi on elu jooksul talvepalitu soetatud - on kuidagi "loomupärasem" kui salongikõlbuliku elanikonna heaolu piiramine. Lasin just hamba suhu istutada - kaheksateist tuhat! Kas meil ikka on raha hammastega pensionäride jaoks?! Milleks, kui vanadus on nagunii üks ulgumine ja hammaste kiristamine.
Inimarengu aruanne tunnistab, et sotsiaalse kaitse kulutuste osakaalult (12 protsenti SKTst) oleme Läti ees ELis eelviimased. Prantsusmaal ja Saksamaal on kulutused ligi 30 protsenti, Ungaris ja Poolas ligi 20. Niisiis pole sellest kõiki sotsiaaltoetusi ühendavast turvasambast meil tõesti palju kärpida.
"Majanduse nõudluse poolelt vaadates on aga maksed pensionisüsteemi ennast selles mõttes tagasi teenivad, et valdav osa nendest kulutatakse tarbimisele, kusjuures tarbitakse eelkõige kodumaiseid kaupu ja teenuseid." (Sealsamas lk 136.) Meie pensionärid ei investeeri hotellidesse soojadel randadel, vaid annavad oma raha Eesti Energiale, Pere Leivale, Tallinna Vee röövparunitele ja rahvusvahelistele ravimikontsernidele - siinsete apteekide kaudu.
