Mihkel Kangur on Tallinna ülikooli jätkusuutliku arengu dotsent.
Mihkel Kangur on Tallinna ülikooli jätkusuutliku arengu dotsent. Hendrik Osula
Riik koostab uut metsanduse arengukava aastani 2030. Metsade majandamisega on meil palju vastuolusid ja probleeme ning nende kaardistamisega alustati kevadel majanduse, ökoloogia, kultuuri ja sotsiaalia töörühmades. Osalesin ökoloogia töörühmas, mis koosnes eri elualadelt pärit ekspertidest ja huvigruppide esindajatest. Kõigepealt riigiametnikud eri ametitest. Tegu on oma eriala professionaalidega, kelle hing ihkab metsa, ja nad on ka ainsad, kellele makstakse sellistel koosolekutel viibimise eest töötasu.

Teiseks keskkonnaorganisatsioonid. Need lobigrupid tegutsevad selleks, et riiklikku poliitikat keskkonnasäästlikumaks mõjutada. Kolmandaks metsatööstuse esindajad, kes üritavad arengukava protsessi kaudu suunata poliitikaid endi majandus­eesmärkidele soodsas suunas. Neil kahel grupil on metsadega seoses väga selged huvid ning nad on laua taga, et erinevad osapooled oleksid protsessi kaasatud. Neljandaks teadlased, kelle vaade metsale on puhtalt teaduspõhine. Eri ülikoolide esindajate vaade võib olla mõnevõrra erinev, kuid üldiselt pole ülikoolidel ega nende esindajatel metsadega seoses mingeid huve. Sellegipoolest käsitleb protsessi juhtinud keskkonnaministeeriumi ametnikkond teadlasi huvigrupina, kuna eeldati, et nad osalevad protsessis töötasuta.

Teadlaste kaasamise motiiviks on tõenäoliselt soov tuua kogu protsessi rohkem teaduslikkust, kuna teiste osapoolte tegevus huvide eest seismisel ei pruugi olla teaduspõhine. Näiteks, keskkonnaorganisatsioonid kompenseerivad vahel oma vähemaid teadmisi sooviga teha head. Kindlasti tunnevad ka metsatöösturid sisimas oma maailmatajust lähtuvalt, et nad seisavad õige asja eest, küll aga jääb ka nende avaldustes aeg-ajalt puudu terviksüsteemsusest. Seda demonstreeris üks metsatööstuse huve esindava organisatsiooni esindaja, kes kolmanda kohtumise viimasel minutil tõstatas küsimuse, et miks me üldse arvame, et lageraied mõjuvad bioloogilist mitmekesisust hävitavalt, väitis siis, et selle kohta puuduvad teaduslikud tõendid ja tegi ettepaneku, et me lõpetaks pseudoprobleemidega tegelemise. Sel hetkel oleks tahtnud peaga betooni purustada! See võis muidugi olla lihtlabane provokatsioon, kuna neljanda kohtumise kohvipausil võttis ta ülikooli töötajaid võrrelda muiduleivasööjatega ja ülikoole raha raiskajatega.

See pani endalt küsima, et miks ma üldse selles protsessis osalen. Võiks ju eeldada, et inimesed, kes tegutsevad mingi loodusressursi väärindamisega, on kursis mitte ainult oma tegevuse majandusliku, vaid ka keskkonnakaitselise poolega. Kahjuks on tänapäevane loodusteaduslik teadmine killustunud paljudesse spetsiifilistesse artiklitesse ning mitteteadlasel on keeruline neist tervikpilti kokku panna. Küll on aga kättesaadavad poliitikadokumendid, mis on kirjutatud paljude autorite koostöös, ning neisse on koondatud suure hulga teadustööde tulemused.

Eesti metsade jätkusuutlik haldamine ei saa tugineda arengukavale, mille sisu on paika pannud maletaja, maratoonar ja vabavõitleja omavahelise võistluse kaudu.

Üheks selliseks, millega metsamajandajad peaksid kindlasti tutvuma, on näiteks möödunud kevadel avaldatud IPBESi ehk „Elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu“ aruanne. See koondab endas parima olemasoleva teadmise ning aitab teha teaduspõhiseid otsuseid ja valikuid üheaegseks inimeste ning looduse heaolu tagamiseks meie regioonis. See ütleb üheselt, et elurikkus on meie regioonis langenud tasemeni, mis hakkab ohustama inimeste heaolu ja ühiskondlikku jätkusuutlikkust. Me pole mitte ainult oma territooriumi, vaid ka naaberregioonide ökosüsteemide hüvede kvaliteedi viinud ohtlikult madalale. Ühe elurikkuse hävitajana on esile toodud just nimelt lageraied. Samasuguseid poliitikadokumente on nii kliimamuutuste kui vee ja mullastiku kaitse kohta, kus näidatakse samuti, et just liigne metsade raiumine ja ebaõiged metsandusvõtted aitavad kaasa keskkonnariskide kumuleerumisele.

Mõningad teadusmõistelised kontseptsioonid on tuttavad ka metsatööstuse esindajatele. Nimelt on nad üha enam hakanud kõnelema ökosüsteemide hüvede kasutamise õiglasest tasust. Nad on seisukohal, et loodusturistid ja korilased, kes nende metsades ökosüsteemide hüvesid nautimas käivad, peavad saadud hüve neile kompenseerima. Sisuliselt tähendab see soovi saada lõivu metsadest korjatud seente ja nauditud vaate eest. Süsteemse käsitluse puudulikkust näitab aga asjaolu, et sellised nõuded võivad osutuda kahe teraga mõõgaks. Vaieldamatult osutavad metsaökosüsteemid inimühiskonnale olulisi hüvesid, mille väärtust on võimalik teatud piirides ka rahasse arvutada. Kuna tegu on mõnikümmend aastat vana kontseptsiooniga, siis on selles valdkonnas ilmunud teadusartiklite arv suur. Selle kogemuse põhjal võib öelda, et metsade poolt pakutavate hüvede väärtus ületab üldjuhul kordades metsast kogutava puidu väärtuse. Kuigi metsaökosüsteeme kujundavad põhiliselt puud, on enamik loodushüvesid iseorganiseeruvad ning nende tekkele ei saa metsaomanik eriti kaasa aidata. Kõige enam pakuvad ökosüsteemide hüvesid vanad looduslikud laaned, kõige vähem aga intensiivselt majandatavad metsad.

Kuna ökosüsteemide hüved on ise tekkinud, ei saa neil olla omanikku, tegu on ühisvaraga. Näiteks on ühisvara puhas mage vesi, mille kaevandustest välja pumpamise eest maksavad põlevkivi kaevandajad väga kõrget maksu, kuid metsaaladelt kuivendussüsteemide kaudu välja juhitava vee eest tasu pole. Seega, kui metsaomanik haldab oma metsi viisil, mis hävitab meie ühisvara – elurikkust –, siis peab see saama kuidagi kompenseeritud puidumüügi tulude õiglasema jaotamise teel.

Arutelud metsade majandamise ja ökosüsteemide hüvede kasutamise ümber peavad olema teaduspõhised, kuid selles saavad osaleda vaid isikud, kes kasutavad teaduslikku argumentatsiooni. Eri huvigruppide vaidlused selle hulka ei kuulu. Metsi on võimalik majandada viisil, et nende elurikkus ja ökosüsteemide pakutavate hüvede kvaliteet kasvab. See on saavutatav, kui mõistetakse, et majanduseesmärgid peavad alluma teaduslikele argumentidele ning ökoloogilisi taluvuspiire ületav tegevus pole jätkusuutlik.

Eesti metsade jätkusuutlik haldamine ei saa tugineda arengukavale, mille sisu on paika pannud maletaja, maratoonar ja vabavõitleja omavahelise võistluse kaudu.