Kuidas võtta ja õigustada SMS-laenu
Piinlik lugu nüüd. Ma ei tarvita ühtki narkootikumi ja kasiinos käisin viimati siis, kui oli vaja näidata üht plakatit, kus mina kah modell olin. Plakati kontseptsioon nõudis tuhmiks taustaks koledat inimest ja ma sattusin parajasti lähedal olema. Olin ikka kole taust küll. Muidu mitte.
Ometi - nüüd lendab muidugi kogu võibolla veel säilinud maine, aga tühja temaga - olen ma kah võtnud SMS-laenu.
Lugu juhtus umbes poolteist aastat tagasi. Sest:
- a) raha oli üsna sootumaks otsas
- b) palgapäev oli ülehomme
- c) uudishimu tahtis ära tappa
Õigupoolest peaks c) olema tegelikult a). Toimis seesama värk, mis paljude muude asjadega: kui sellest kõigest jõust rääkida, olgugi hurjutades, jõuab paljas teadmine, et mingi selline üldse olemas on, paremini ja paljumateni kui muidu. Kindlamalt kah, kuna kodanikke ärgitatakse sellele mõtlema. Ning kas puhtast trotsist, et, kurat, ärge ikka tulge ütlema, mida ma pean või võin; ehk siis uudishimust: prooviks ära, mis ta teeb; hakataksegi selle millegi vastu pigem huvi tundma. Ehk siis kirumine või ennetamine võib välja kukkuda kui propageerimine.
Sama teema suurepärane näide ongi need narkootikumid - näägutades on väga hästi selgeks tehtud, mis teeb ja üsnagi selgelt ka, kust saab ja kuidas.
Samamoodi läks selle SMS-laenuga. Kiruti algusest peale. Küll on paha, küll on röövellik protsent, kõik, kes võtavad, on lollid-lollid-lollid! Ja kui niimoodi tambitakse, siis muudkui mõtledki ja mõtledki ja mõtledki igasugust välja.
Eriti kui on a) käes. Ja b). Siis sõidab su'st üle c), eriti kuna kõik moodsad vidinad, arvutist mobiiltelefonini äratavad ikka veel sügavat umbusku. Et prooviks järele, mis ta ikka teeb, et kas tõesti töötab, kui lähebki miskit nihu, siis on ju b). Ja üleüldse.
Ning oligi mina-mehike kadunud ja toksis, keeleots suust väljas, numbreid ja sõnumeid. Oli piinlik küll... kuigi tollal ei nimetatud ju veel neid laenuvõtjaid narkariteks ja mängusõltlasteks, vaid ainult lollideks. Noh, ma olen loll sellest ajast, kui Euroopa Liidu vastu hääletasin, nii et las olla.
Muidugi mõtlesin kõige muu jama sees endale välja ka õigustusi. Et: eksperimendi korras, teada tahaks.
Siis käis piiks ja raha tuli.
Oi, p).
Alles tol hetkel jõudis kohale, et tagasi tuleb ju ka maksta. Ning vajadus õigustuse järgi muutus tõsiseks. No miks ma seda ometi tegin, ah? Oleks ju võinud... oli tookord vaja... Ah, ma arvan, te kujutate ette küll. Kõiki enesesüüdistusi, mis meid ikka külastavad, kui mingi rumalusega hakkama saadud.
Õigustuse mõtlesin välja siis, kui b) oli möödas ja esimese asjana see SMS-laen tagasi makstud, hirm ja piinlikkus sundisid takka. Kuigi aega ju oli. Teatud võlgu loetakse vastikuks ja neist tuleb kiiresti lahti saada. Niisiis, juba taas enda meelest ausa poisina rääkisin loo ära, kui seltskonnas oli teemaks seesama SMS laen.
Mitu korda mind lolliks sõimatigi... kui saaks iga korra pealt krooni... rikas poleks, aga päevakese saaks kergemalt läbi.
Peamine argument: ei saanud siis sõbra käest laenata, kui häda käes oli?
Oh, muidugi oleks saanud.
Tõin kõigepealt õigustuseks uudishimu ja siis arvutuskäigu: no ma tahan su käest laenata tuhhi, me saame kokku, tõenäoliselt õllekas, teeme paar õlut, järelikult kulutan ma juba sellest tuhhist umbes täpselt sama raha õllele, mis praegu läks SMS-laenufirmale. Kõlab kui õigustus?
Ei kõla, aga ka eneseõigustust suudab inimene alati leida, arvasid teised. Parimaid eneseõigustusi mõtlevadki välja ilmselt need piiks-piiksu kasutajad, kes on muidu korralikud inimesed ja maksavad piiksu ka õigel ajal tagasi. Kelle pealt tõenäoliselt suurimad rahad selles äris teenitaksegi. Mitte narkarite, mängusõltlaste või nende pealt, kes arvavad: aga mis ikka juhtuda saab, hõõ! Nondega on igal juhul jama juba ette kaelas. Mis parata. Usutavasti aga leiavad need mittemaksjad omakorda õigustusi, miks nad ei peakski SMS-laenu tagasi maksma. Mis on arvatavasti palju huvitavamad, kui: miks ma seda tegin?
