Kuldne kommunikatsioon
Stalin suvatses datshasse ilmuda küll vaid 3-4 korda aastas, ent kolmkümmend turvameest olid palgal aastaringi. Suur juht ja õpetaja armastas päeval magada ja öösel elada, jalutades pimeduse varjus mööda lopsakat aeda. Aegajalt pidi ta mõistagi rahuldama oma loomulikke vajadusi, ning nõnda juhtuski, et põõsastesse peitunud turvameestest jäi keegi Stalini kuldse nire alla. See ei olnud aga midagi häbiväärset - suisa vastupidi! Veel pool sajandit hiljem oli too gruusia vanaonu siiralt pettunud, et ei saanud omal ajal tunda jumalikku juga; et õnn temale ei naeratanud....
Tänase Eesti fenomen (või Nokia?) on aga virtuaalne niristamine - ja mitte bossilt alluvatele, vaid alt üles, pööblilt liidrile või anonüümselt põõsasse peitunult ees- ja isanimega kõnelevale arvamusavaldajale. Just katkematu kommentaaride vool on Eestis kaotanud piiri kvaliteet- ja kõmumeedia vahel - mõlemad on ühtmoodi kusekollased. Kas keegi kujutaks ette autori kallal ilkumist Le Monde'i, Spiegeli või London Timesi veebikülgedel? Meie "kvaliteetmeedias" on see aga nii tavaline, et muutunud "defaultiks" - aktsepteeritud kaasnähtuseks, mille üle ei viitsita enam isegi vaielda. Iseasi, kas taoline kollase peekri kultus ka mingeid muid väärtusi loob, lisaks klikkide kasvule ja devalveerunud sõnavabaduse säilitamisele. Ja kas keegi tulevikus kahetseb, et tervistava saju alla ei jäänud.