Küllike Lukkonen: Vargad ei karda
Elame Rae vallas ja alevikus toimus päev enne õiget jaanipäeva jaanituli. Elasime sel ajal veel korteris, kuid meil oli juba soetatud väike talukoht meie elukohast 1,5 km kaugusel. Suurema osa sellest õhtust ja poolest ööst veetsimegi oma talu juures koos sõpradega. Kuna seal ööbida veel ei saanud, korjasime kella kahe paiku öösel oma asjad kokku ja läksime koju magama.
Kui hommikul kell 11 talu juurde tagasi läksime, selgus, et seda olid külastanud võõrad, kellele olid meeldinud meie vanas talumajas olevad asjad, näiteks abikaasa tööriistad, keevitusaparaat, mootorsaag, kruvid ja laste vanad mänguasjad. Mõned asjad olid maha jäänud, ilmselt ei mahtunud autosse, kuid oli aru saada, et need olid akna juurde valmis pandud, et kaasa võtta.
Kutsusime kohe kohaliku konstaabli, kes tuli ühe-kahe tunni jooksul. Aknalaual olid jalajäljed, aknapiitadel sõrmejäljed, aga need ei olnud olulised. Tehti protokoll ja lubati võtta ühendust. Konstaabel oli sõbralik ja ilmselt tegi sel hetkel, mida ta teha sai. Vähemalt loodame nii.
Asusime ka ise kohe uurima, sest oli selge, et vargad on kohalikud, kes pidid teadma, mida meilt leida võib. Küsitlesime naabreid, külarahvast, võtsime ühendust isegi tuttava selgeltnägijaga. Ehk võisid need võõrad olla isegi meie elukohast, viiekorruselisest majast — nägid, kui panime auto peale asju, mis olid mõeldud talusse viimiseks?
Saime paar niidiotsa, kuid politseil ei olevat olnud alust minna täpsemalt uurima. Üks seltskond, kelle kohta anti vihjeid, oli pidevalt politseiga pahuksis nii varguste kui ka avaliku korra rikkumise pärast. Aga kui alust ei ole, mida siis ikka teha.
Varast kaitsev seadus
Mõtlesime, et peaksime ehk jääma ööseks valvesse, kuid konstaabel arvas, et ega varas loll ole. Pealegi ei tohi ise nagunii midagi teha. Seadus olevat selline: kui hoovis on võõras, ei tohi veel midagi teha; kui võõras tuleb läbi akna tuppa, ei tohi ka veel midagi teha, sest äkki ta lihtsalt tahab seal ööbida; kui võõras võtab maast asja, ei tohi ka veel midagi teha, sest äkki ta lihtsalt vaatab seda; kui võõras hakkab asjaga aknast välja minema, võid sekkuda, aga nii, et ei ületa mingeid piire. Seega on suur oht saada ise kurjategijaks. Ei jäänud valvesse, kuigi ega kodus ka rahulikult magada ei saanud.
Siiski olid vargad ka järgmisel ööl kohal käinud ja viinud ära, mis esimesel korral maha jäi. Konstaabel tuli jälle, tegi protokolli, sõrmejälgi ei võtnud, koera ei kutsunud, kuigi jäljed ju olid. Lubati võtta ühendust. Paar aastat hiljem võetigi. Menetlus lõpetati, sest süüdlasi ei leitud. Neid ju keegi ei otsinudki, ühelegi külarahva vihjele ei reageeritud! Lisaks moraalsele kahjule jäime ilma varast ligikaudu 70 000 krooni ulatuses. Eks oleme ise nüüd targemad, kuid oleks siiski oodanud palju tõhusamat abi.
