Läinud nädalal ilmus kaks jõulist avaldust, lausa karjet, kultuuri rahastamise asjus. "Mul on kahju, et Eesti muusikute palgad on allpool igasugust arvestust. Rohkem kui ühe sümfooniaorkestri jagu on Eestist lahkunud  ja peavad endale leiba teenima välismaal," kirjutab Neeme Järvi avalikus kirjas peaministrile. Järvi on nördinud, et Eesti riik ei hinda Eesti kõrget muusikakultuuri ega leia raha Eduard Tubina festivali iga-aastaseks korraldamiseks. Hindab küll, kinnitab kultuuriminister Raivo Palmaru – muusika saab tänavusest 1,43 miljardi krooni suurusest kultuurieelarvest 14,8 protsenti, kujutav kunst kõigest 0,3 protsenti.

Ega selline jaotus kunstnikke rõõmusta. Raul Meel tunnistab Sirbis, et tema, 65aastane mees, peab pärast aastakümnete pikkust rahvusvahelist kunstnikukarjääri ja 69 isiknäitust "leppima oma allajäämisega eluvõitluses". Kunstiloomingu kulud ületavad järjekindlalt tulusid, ühisnäitusest Ilja Kabakoviga sündinud võlad on siiani tasumata.

Eesti Kontserdi direktor Aivar Mäe annab mõista, et Neeme Järvi tahtmised ei arvesta meie riigi suurust ja eelarvet, mullune Tubina juubelifestival – kõige rikkalikumalt rahastatud muusikasündmus – läks nii kalliks, et sellest tuleb ikka veel toibuda.

Ega Raul Meelgi aja odavalt läbi: tema näitus "Aborigeenide elu" läks maksma  780 000 krooni, mille tasus põhiosas õnneks Elcoteqi juht Antti Piippo. Neeme Järvil ja Raul Meelel on see ühine joon, et nad ei hoia madalat profiili, vaid küsivad Eesti riigilt kunsti jaoks summasid, mida riik pole harjunud andma. Miljon kunstnikule?! (Aga miljon – väike korter Lasnamäel – sportlasele tundub päris normaalne tasu.) Eesti kultuur elab tänini vaesuse kultuuris.

Vaesuse kultuur on mõne aja eest moodi tulnud sõnapaar, mis märgib vaeste idaeurooplaste oskust üksteist toetades piskuga hinge sees hoida. Nüüd oleme hakanud äkki endast rääkima kui edukast ja jõukast riigist. Kinnisvarahinnad on aastaga tõusnud kaks korda, vahel kuuleb mõnest pankurist, kes tubli tööga miljardi kõrvale pannud. Eestlane ei osta Marbellasse korterit, vaid enamasti ikka villa, kinnitab "Pealtnägija". Järelikult ei ela kogu Eesti ühiskond enam sugugi vaesuse kultuuris – ehk ainult see natuke suurem pool, kes on pensionil või teenivad alla keskmise palga. Ent millegipärast valitseb ikka veel vana mõtteviis, et kultuur kuulub kokku katusekambri ja tiisikusega. Oma vaesuse kultuuri šokki – 5000 krooni honorari näidendi eest – jagas Areeni lugejaga hiljuti kolleeg Andrei Hvostov. Mida rohkem aega kunstiloomingule pühendad, seda suuremasse miinusesse satud.

Ma ei tea, kas Tubina festival ja Meele mõni kulukas taies on kõige mõistlikumad kultuurikulutused. Seda otsustagu Kulka eksperdid. Küsimus on selles, et Eesti riik, kes hoolsalt täidab oma kaitsekulutuste kohustust, peaks sikutama vaesuse kultuurist välja ka kultuuri, mis on ju tõepoolest Eesti visiitkaart. On aeg harjuda mõttega, et ka kunstilooming võib olla kallis. Ühe teise visiitkaardi, "Welcome to Estonia" loomiseks, mis tootvat "lapseliku, odava, optimistliku arenguriigi kujundit" (Marju Lauristin), leidus ju ka vaesematel aegadel 13 miljonit. Tahame ju teistega läbi käia – nii et uusi visiitkaarte tuleb toota kogu aeg juurde.