Kultuuritahte triumf
Rabas - milliseid kõrval oleva Hendrik Relve artikli andmeil on Kesk-Euroopas juba üsna vähe - tampisid tuhanded inimesed vihmas ja mudas. Pärnumaal Audrus kogunes sajus 1130 kontratantsijat. Tammsaare mail, kus teadupärast on juba ülemöödunud aastasaja kolmandast veerandist saati liigveega heideldud, on pilt jälle selline, nagu oleks Oru Pearu kraavile tammid ette ehitanud. Näitlejad müttavad mudas, publik istub taevast voolava vee all - "kas sääl on külm / ei maksa küsida" (Jüri Üdi).
Varsti tuleb tantsupidu, siis saavad vihma ühtviisi nii lapsed kui raugad, aga tantsulust ei rauge.
Eestlaste tantsujanu on vastuhakk kliimale ja saatusele, vabaõhuüritused kas või lootusetu katse nautida suve ja puhkust, saada osa soojemast ja paremast maailmast. Lõpuks ometi mingi vaheldus masenduse- ja allakäigujuttudele.
Aga paistab, et kõrgemad jõud on meie vastu. Juba Anton Hansenil polnud jumala headusse usku, oma jalga ta üle kiriku ukse ei viinud.
Olin läinud pühapäeva hommikul juhtumisi Viinis. Kirikute kellad helisesid ja Püha Stephani katedraal oli rahvast täis.
Koor kõlas võlvide all imeliselt, perekonnad olid tulnud kuulama. Väljas lõõmas päike, keegi ei pidanud poris trampima, jäi mulje, et neil inimestel on oma jumalaga hoopis parem leping.
Meil tuleb aina pingutada ja isegi lõbutsemine peab olema nii vaevarikas, kultuuritahte triumf olude üle.
Miks küll? "Taevas tee meile selgeks / aga taevas ei tee" (Jüri Üdi).
